Ajaloolane Eli on võtnud oma südameasjaks metsavendluse pärandi: „Me peame tänutundes meenutama neid, tänu kellele saame veeta päevi soojas toas ja vinguda, et kohv on otsas.“

„Metsavendlusest rääkimine aitab meeles pidada neid, tänu kellele saame veeta päevi soojas toas ja vinguda, et kohv on otsas,“ sõnab ajaloolane Eli Pilve. Naine on vastupanuliikumisele pühendanud osa oma erialasest tööst.

Ühel laupäeval ärgates valitseb akna taga niiske ja lörtsine ilm. Seda nähes tahaks teki uuesti üle pea tõmmata, sest isegi koerad eelistavad toas istuda. Aga gümnasistid üle Eesti on kogunenud Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi koostöös sündinud Metsavendluse sügiskooli, kus kohtungi selle eestvedaja Eliga (40). Harju- ja Järvamaa piiril kulgevates metsades lund veel ei saja. Gümnasistid on veetnud vabatahtlikult öö telgis ümber ahju ja kuna selle kütmisel tehti kogemuste puudumisel valearvestusi, oli vastu hommikut päris külm. Aga keegi ei vingu, hoopis vastupidi – parasjagu uuritakse suure õhinaga kaarti ning talletatakse teadmisi, kuidas kompassi ja kaardiga maastikul liikuda. „45 minutit,“ pakuvad noored Vanamõisa punkrikoha ülesleidmiseks.

Sörgime neil sabas, omamata vähimatki ettekujutust, kuhu täpselt läheme. Eesti Mälu Instituudis teaduri-projektijuhina ametis olev Eli tahtis esiti minna hoopis eesti keelt ja kirjandust õppima. Õnneks kuulis plaanist ajalooõpetaja, kes „seisis uksele ette ja ütles, et töötuid filolooge on kõik kohad täis.“ Nii ei jäänud muud üle, kui valida endale uus eriala ja nii Eli Tallinna Ülikooli ajalugu õppima jõudiski.