Vabakutseline näitleja Maarja Mitt-Pichen on end elu rasketest hetkedest läbi närinud: „Kõik kriisid annavad võimaluse avastada endas jälle keegi uus.“

Sel nädalavahetusel astub Maarja Mitt-Pichen lavale rollis, millest ta on pikalt unistanud. „Olin täiesti rabatud!“ meenutab näitleja telefonikõnet, kui teda kutsuti peaossa lavastuses „Tramm nimega Iha“. Milliseid kingitusi on Maarja elult veel saanud?

Seisame Koplis Sepa trammipeatuses ja ootame trammi. Vaiksel pühapäeval kostab raudsete rataste lõgin veel enne, kui sõiduk ise puude vahelt nähtavale ilmub. „Nüüd peaksid hetkeks paigale tarduma,“ palub fotograaf Maarjat, et püüda kaadrisse trammi möödumise tuhin.

Vabalt võis peatuda hetk ka tol suvepäeval, kui Maarja sai Ugala teatrist kõne, milles teda peaossa kutsuti. „Jah, muidugi saan juba homme proovi tulla!“ vastas ta jahmunult. Ja tunnistab, et oli ikka rabatud küll. Tema Tallinna-elu jäi järgmisest päevast pausile ning järgnevad nädalad on möödunud Viljandis. „Ma olen väga-väga õnnelik,“ ei häbene näitleja tunnistada. „Olin „Trammi nimega Iha“ Londonis mitu korda vaatamas käinud ja mõelnud, et tahaksin ka ise Blanche DuBois’d mängida. Kuid ma ei kujutanud ette, kuidas see vabakutselise näitlejana võimalik on – kes võiks tulla selle peale, et Blanche’i mängiksin mina!“