Teise vähiga võitlev kirjanik Eeva Park: esimesel korral kahjustas keemiaravi mu jalgu. Sel korral keeldusin sellest

Räägime kirjanik Eeva Pargiga aiast ja kaduvikust. Aiatööd on aidanud mõtteid mujale viia, kui on tulnud võidelda vähidiagnoosidega. Kõigist oma elu aedadest kirjutab ta äsjailmunud raamatus „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud“.

Kui Eeva ja tema abikaasa Peetri aed oleks raamat, siis vast novellikogu. Kuhu suunas vaatad või samme sead, igal pool avaneb ootamatuid vaateid, maitsekaid ja nutikaid sopikesi. Kui Pargid 34 aastat tagasi Saku külje alla Jänese tallu elama asusid, laius siin kapsapõld ja puurides ootasid ninaesist küülikud. Nüüdseks on põllu asemel õunapuude read ning jäneseid enam ei peeta. „Peetrile ei meeldinud neid tappa,“ ütleb Eeva.

Maastikku sulanduv tiik on just nõnda suur, et ei oskakski arvata, et see pole looduslik, vaid pererahva tahtel loodud. „Peeter mõõtis pendliga ja leidis veesoone, millel lausa kolm allikat. Tänu neile on siin alati vett, mis ei lähe isegi suure palavaga soojaks.“