Mitmendat aastat Tallinna kesklinna külje all haagissuvilas elav Toomas: „Mul on kõik eluks vajalik olemas, välja arvatud see, kui end pesta tahan. Siis pean kausis vett soojendama.“

„Kui tuled hommikul alasti välja ja ütled: „Tere, loodus! Tere, Eestimaa!“, ja sind ei sarja selle eest keegi, siis see ongi vabadus,“ sõnab Tallinna kesklinna külje all haagissuvilas elav punkarihingega Toomas Kaasik.

Kirju minevikuga Toomas (49) on eluaeg soovinud lindprii staatust. Kuigi seadusega pahuksisse mineku eest on mees veetnud kokku kolm aastat kinnimajas, on see tema elueaga võrreldes lühike aeg ning vabahärra on eksimustest järeldused teinud. Juba mitu aastat on talle koduks Soomest hangitud aastaringseks elamiseks sobiv haagissuvila, mille mõlemat külge ehivad Eesti lipud. Haagise esist õueala ilmestab vanast jalgrattast tehtud skulptuur, sõitmiseks mõeldud jalgratas, väike samblakatusega ja ventilaatoritiivikuga kaunistatud puukuur, kunstlilled, improviseeritud lauake ning pingid, millest ühele on laotatud lehmanahk. Mõnikümmend meetrit eemal jookseb raudtee, siis maantee ning teisel pool, otse haagise juurest algab männimets.

Küsimusele, miks Toomasele just nii elada meeldib, puhkeb ta naerma. „See on mu vaba valik. Sündisin talus Harjumaal Maidlas. Koolis käisin küll Tallinnas, aga elu metsa sees on mulle hingelähedane.“