PIIRATUD ARUSAAM! Jahinaine Triin Roostfeldt: „See pole kaugeltki nii, et oh, ilus päev. Läheks kõmmutaks hirvetalle ja pundi jäneseid oma lõbuks maha.“

Jahinduse ühe patrioodi ja eestvedajana on Triin Roostfeldt uhkusega veidi metsa poole. „Meil kõigil on kindel koht päikese all,“ usub ta siiralt. Kui vaid mõistmist ja hoolivust rohkem jaguks.

Triin (37) kasvas koos jahimeestega. Tüdruk oli kõigest kuuene, kui jäägrist isa, pere ja sõpruskonnaga uut aastat vastu võeti. Toona puudusid edevad raketid ja taevasse kõmmutati rohepunaseid padruneid hoopis läbi haavlipüssi. Naine mäletab siiani, mil isa talle relva vinnastas, tütrest kõvasti kinni hoidis ja tirts näpu konksu tõmbas. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud! Käis kõrvulukustav pauk ja padrunid sööstsid rohepunase jutina taevatähtede vahele valgust viima. Tagasilöök oli niivõrd võimas, et piiga lendas peaaegu lumme pikali ja püss oleks äärepealt käest lennanud. See ei lugenud midagi. Triin vaimustus. „Sellest kõik vist algaski,“ muigab ta ise.

Võiks ju arvata, et siis muutuski tema elus kõik jäädavalt, kuid see on tõde vaid osaliselt. Esimesest relvast ja päris oma lasu tegi Triin mitmeid aastaid hiljem, sest püssi kõmmutamine on jahimehe elus vaat et kõige väiksem osa.