„MÕTTEKOHT“ | Enesetapu tõttu isa kaotanu: „Kõige hullem oli ümbritsevate vaikimine.“

„Ühe inimese elu lõppemine ei pea lõpetama nende elu, kes on tema ümber olnud,“ julgustab tänases Naistelehe podcast’is „Mõttekoht“ suitsiidi tõttu isa kaotanud Eva Koženevski kõiki saatusekaaslasi abi otsima.

Eva oli 11aastane, kui ta isa tegi enesetapu. Naine ütleb, et see muutis ta elu alatiseks. Toona teismelisena tundis ta, et oli oma murega täiesti üksi, segaduses ja kaotas usalduse maailma, inimeste ja ka iseenda vastu. Ta lihtsalt ei suutnud toimunut mõista ning ka peres sel teemal ei kõneldud. „Kõige hullem oli vaikimine, see põhjustas sügavat üksindust. Ma sain lapsena aru, et ma ei tohi sel teemal rääkida, kuid ma ei tohi ka teada, mis juhtus. Kuigi ma olin näinud ja kuulnud juba asju, mis tekitasid küsimusi,“ meenutab naine.

Eval läks kõvasti aega, kui ta hakkas abi otsima, kuid trauma tagajärgedega tegelemine kestab tänini. „Ehk oleks läinud lihtsamalt, kui abi oleks olnud kohe olemas,“ usub ta.