„MÕTTEKOHT“ | Lähisuhtevägivald ühes Eesti peres: „Olen tihti imestanud, et ema veel elus on.“

„Lapsena ma ei saanudki muud teha, kui viskuda oma kehaga vahele, kui isa emale kallale läks. Isa on löönud mul rusikaga lõualuu paigast, visanud mu teise korruse trepist alla, kirvega mööda õue taga ajanud,“ meenutab värskes Naistelehe podcast'is Mõttekoht kogemusnõustaja Avo Kruuse oma kasvamist vägivaldse isaga. Lähisuhtevägivald oli nende peres igapäevane kaaslane.

Avo tunnistab, et tema enda füüsiline valu ei olnud tema jaoks nii raske, kui ema kannatusi kõrvalt näha. „Ma tihti olen imestanud, et ema veel elus on. Nad elasid koos 32 aastat, seda on ilmselgelt liiga palju,“ mõtiskleb mees, kelle lapsepõlves olid hirm ja häbi igapäevased kaaslased.

Aastaid hiljem on Avo võtnud nõuks aidata järjele sarnase olukorraga kokkupuutujaid ning töötab kogemusnõustajana. Ta teab liigagi hästi, kuidas lähisuhtevägivald ning selle kõrvalt nägemine jätab jälje kogu eluks ning mõjutab seda kogenu elu ja valikuid pikki aastaid. Kui mitte igavesti. Ning arvata, et see on vaid kitsa ringi teema, on vale – statistika järgi esineb lähisuhte vägivalda igas neljandas Eesti peres. 2017. aastal moodustas lähisuhtevägivald 43% kõigist vägivallakuritegudest. „See number räägib iseenda eest ja illustreerib meie kodudes valitsevat pilti,“ nendib Avo.