Peatoimetaja veerg

Üks asi, millest olen selle pandeemia-aasta jooksul vist kõige rohkem puudust tundnud, on kinos käimine. Jah, ka voogedastuskanalitest on võimalik häid uusi filme näha, ent kodus vaatamine pole ikka päris SEE. Tead ju ise ka – ees ootab filmi puänt … ja siis tuleb laps ning teatab, et talle meenus just, et homme on koolis guaššvärve vaja. Või küsib koer õue. Või helistab kauge sugulane, kellest pole kolm aastat kuulda olnud … Ühesõnaga – minu arvates on hea filmi nautimiseks vaja kino.

Kui küsiksin, millised on need märksõnad, mis sulle kinost rääkides meenuvad – mida sa ütleks? Mulle näiteks meenus esimesena kinoabonement, millega said Tartu õpilased 1980ndatel koolivaheaegadel Ekraani kinos käia. Samuti 90ndate alguses Tartus tegutsenud kooperatiivikino Thalia, kus näidati küll kohutava kvaliteediga välismaiseid piraatfilme, aga ikkagi tundus nagu välismaal. Ja siis muidugi esimesed suured kinod – mugavate istmete, hea heliga … ja jubeda popkornihaisuga.