TUNTUD NAISED MEENUTAVAD TOTRAID ILUAPSE: „Annaks taevas, et mul enam sellist mõtet pähe ei tuleks!“

Merle Luik, Andra Nõlvak, Helen Perk, 14. oktoober 2020

Vähemalt kord elus oleme me kõik pidanud peeglisse vaatama ja mõtlema: miks ma seda küll endaga tegin? Küsisime tuntud eestlannadelt, milline on olnud nende elu suurim ilufopaa.

Kertu Jukkum: esialgu oli pea peal karvatu laik

Kertu Jukkum (Stanislav Moškov)

Esimene jäle iluviga oli seotud kulmudega. Soovisin teismelisena oma naturaalsete kulmude asemele üheksakümnendatel moodi läinud peenikesi ebaloomulikke kulme. Nägin vanaema neid endale žiletiga raseerimas ja otsustasin kohe järele proovida. Muidugi ajasin kulmu kogemata lihtsalt maha! Et aga vahet peita, püüdsin puuduvat asemele joonistada. Muud ei olnud tol ajal saada kui süsimust silmapliiats … Käisin nädalaid koolis kui pesuehtne kloun. Õnneks kasvas kulm kiirelt tagasi.

Hullem oli, kui salaja juukseid blondeerima läksin. Soovisin välja näha, kui 90ndatel kuulsa BestB4 laulja oma jämedate blondide juuksesalkudega. Ema keelust hoolimata läksin salaja blondeerima. Koju jõudes pelgasin karistust ja otsustasin salke veidi õhemaks lõigata. Läksin jälle liiale. Esialgu oli pea peal karvatu laik, hiljem kasvas tutt juukseid püstiselt nagu punkaril. Siluda ei andnud neid millegagi. Omamoodi kloun taas kord!

Merlyn Uusküla: tulemus oli absoluutselt mitte see, mida ootasin

Merlyn Uusküla (Ardo Kaljuvee)

See on ilmselt minu kõige spontaansem juuksuriskäik ja seal tehtud «üli-cool’id» keemilised lokid. Olin siis vist 20aastane ja mulle väga meeldisid erinevad lokisoengud. Need olid lääne staaride hulgas, nt Beyoncé, väga moes. Endal on mul sirged juuksed ja ikka tahad ju seda, mida endal ei ole. Nii tunduski hea mõte endale püsivad lokid pähe teha, et kogu aeg ei peaks lokitama.

Läksin siis täiesti spontaanselt esimesse ettejuhtuvasse juuksurisalongi ja sain kohe aja ka. Aega võttis paar tundi ja tulemus oli absoluutselt mitte see, mida ma ootasin. Ei meeldinud üldse, aga enam polnud midagi teha!

Seejärel hakkasin juukseid iga päev taas tagasi sirgendama ja pigem lokke peitma. Tegin oma juustele kokkuvõttes korralikku säru ja pidin neid pärast seda kõike ekstra kalliste toodetega hooldama hakkama.

Juuksesaaga kestis ilmselt pool aastat, siis sain normaalse soengu tagasi. Sealtmaalt olen oma sirgete juustega väga rahul. Neile annab teha nii lokke kui ka kõiki teisi soenguid ja ma ei pea kunagi midagi eraldi peitma ega sirgendama! Aga eks noorusuljuses on paljud teinud üht-teist, mis annab hea õppetunni, et olla endaga edaspidi rahul sellisena, nagu sa oled.

Annely Adermann: see soeng oli kohutav ja koomiline

Annely Adermann (Martin Ahven)

Olen kõiges suur katsetaja ja eksperimenteerija ning loomulikult on see puudutanud ka välimust − eelkõige juuksevärvi ja -lõikusi. Kukal on olnud n-ö treppi lõigatud, tukk diagonaalis viltu, poisipea ülilühike, keemilised lokid, salgud jne.

Muidugi olen ka peeglisse vaadates mõelnud, kas seda nüüd ikka tõesti vaja oli. 1990ndatel kõndisin mööda Pärnu maanteed ühiselamu poole ja mu karjuvalt erkpunast tooni värvitud juuksed panid eranditult kõiki endale järele vaatama, kuni lõpuks üks vanem härra hüüdis järele: «Hull oled või?»

TV3 «Seitsmeste uudiste» ankru ametis sai kokku lepitud, et soeng oleks lihtne. Kuid siiski mäletan korda, kui juuksur otsustas, et teeks midagi erilist, mispeale jõudsin otse-eetrisse pealaele tupeeritud «künkaga». See oli kohutav ja koomiline ning loomulikult ei suutnud kaassaatejuht mulle otsa vaadates naeru pidada. Reklaamipausi ajal jooksin WCsse ja kammisin kõik siledaks. Vaataja jaoks võis too «muutumismäng» vägagi põnev olla: saadet alustas «kõrgustik» ja lõpetas «madalik».

Kord jälle testisin uut huuleläiget, mis oli nii kleepuv, et ei saanud eetris suud lahti. Huuli avades ehk uudislugu sisse juhatades tõmbus suu kõveraks ja kuulda oli väike naksatus. Pärast uuritigi, miks ma hambavaluga tööle tulin.

Eva Luigas: olin kui ülekullatud muumia

Eva Luigas (Martin Ahven)

Ma isegi ei mäleta täpselt, kuid ilmselt kuskilt ürituselt sain kingituseks pehme ja paksu puudri pealekandmise padja. Vahvas karbis, nägi ütlemata nunnu välja. Seisis pikalt mul suvilas sahtlis. Ühel päeval isa sünnipäevale sättides avastasin, et mida mul käepärast ei ole, on mu meigikott. Ununes see siis tööle või kes teab, aga lahendus tuli leida. Õnneks on naistel teadupärast alati kuskil mingit meigiarsenali seismas. Puudri ja põsepuna pealekandmiseks pintslit või meigikäsna otsides meenus see kingitud padjake. Hakkasin sellega nägu tupsutama, ise imestades, et kus nüüd alles tolmab. Kuna ma kasutan tolmpuudrit, panin tolmutamise selle arvele ja uhasin aga edasi oma nägu katta. Seejärel sai padjakesega veel põsepuna tupsutatud. Mul oli meikimiseks ka üsna kehva valgus ja pea olematu peegel, seega tundus kõik väga hästi olevat.

Jõudsin sünnipäevale esimesena, pidu toimus õues. Ilm oli ilus, aitasin veel laudagi sättida. Kuniks tuli mu õde, vaatas mind täiesti kangestunult ja pööritas silmi. Ega ta eriti midagi öelda ka julgenud, sest eks kõik ju teavad, kui iseteadev ma olen! Lõpuks sattusin kogemata peeglisse vaatama just sel hetkel, kui päike otse mu näole paistis. Appi! Kogu mu nägu läikis pärlmutriselt nagu merikarp. Või pigem nagu ülekullatud muumia … kuidas see üldse juhtuda võis?!

Hiljem sai kodus muidugi selgeks, et armas sametine padjake oli põhjusega mõnusalt paksuke, sest sisaldas kehale mõeldud efektpuudrit. No sellist, mida tootja soovitab tupsutada kuumaks suveöiseks kohtinguks oma poolpaljal kehal mõnele strateegilisele piirkonnale, mõjumaks eriti sensuaalselt ja ahvatlevalt. Ja mina katsin sellega oma näo ja lausa mitmekordselt! Ma viskasin selle tobeda padjakese ära, aga lool on kasulik lõpplahendus: nüüd on mul suvilas täismõõdus peegel ja korralik valgustus meikimiseks.

Keili Sükijainen: värvilised juuksed on minu jaoks tänaseni suur no-no!

Keili Sükijainen (Erlend Štaub)

Minu üks suuremaid iluapse jäi lapsepõlve, kui olin äkki 12 või miskit sellises vanuses. Vanemad ei lubanud mul juukseid värvida ega üldse end väga võõbata, aga minu huvi oli ju keelatud asja vastu sellevõrra suuremgi.

Niisiis suutsin oma tädi lõpuks nõusse rääkida ja me värvisime mu blondid juuksed kirsipunaseks. See värv pidi kahe pesuga maha kuluma, aga ega need muidugi kunagi kulu! Lisaks vanemate šokile käisin ma esimesed nädalad kirsipunase soenguga ja sealt edasi olin veel hea paar kuud porgandikarva. Kohutav! Sain ise ka sellise ilutrauma, et värvilised juuksed on minu jaoks tänaseni suur no-no.

Mallukas: annaks jumal, et ma enam selliseid vigu ei teeks

Mallukas

Minu kõige suurem ilufopaa on kindlasti see kord, kui ma neli aastat tagasi otsustasin, et ma tahan oma välimusele särtsu lisada roosade juukseotstega.
Ma ausalt ei tea, mis mu peas siis toimus, aga see nägi lihtsalt hirmus välja. Kõige naljakam on see, et tol hetkel mulle endale tõesti meeldis see soeng ja värv, vähemalt ma ei mäleta küll, et oleksin vastupidist arvanud. Või et keegi oleks mulle isegi öelnud, et see ei sobi …

Mulle meenus see alles paar päeva tagasi, kui keegi saatis mulle selle soenguga pildi ja kirjutas juurde: «Mallu, ma loodan, et see juuksur on siiani vangis ...»

Seda on tõesti naljakas vaadata ja annaks taevas, et ma enam selliseid vigu ei teeks. Samas, kui teeks ... oleks jälle tulevikus millegi üle naerda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?