Kiri peatoimetajalt
Merle Luik, 2. mai 2019
Minu mees armastab öelda, et tema elu üks lahedamaid aastaid oli siis, kui ta otsustas jääda meie kolmanda lapsega isapuhkusele.
See oli kaheksa aastat tagasi – toona oli selliseid isasid veel üsna vähe. Mäletan, et selle otsuse põhjendamist oli omajagu. Oli neid, kes kergitasid imestunult kulmu – peamiselt mehed, kes imestasid, miks keegi on nõus hea palgaga töökohast mõneks ajaks loobuma, rahaliselt märkimisväärselt kitsamalt elama ja koju oma naisele appi minema. Oli neidki, kes patsutasid tunnustavalt õlale. Need olid enamasti naised, kes olid hiljaaegu tittedega kodus olnud ja teadsid, et sõna «puhkus» on sel puhul üks ütlemata liialdatud väljend.