Agu raviks
Mind vapustas uudis Agu Uudeleppa tabanud raskest saatuselöögist. Võtsin tol hilisõhtul arvuti korraks lahti ja pilk jäi peatuma Eesti Ekspressi uue numbri tutvustusel. Mis mõttes? Teadvus keeldus kokku viimast noort üliterast poliitikavaatlejat ja ringhäälingujuhti ajusiiretega kopsuvähi diagnoosiga. Uurisin fotot ... jah, see on siiski tema. Aga haigekassa ei toeta?! Raha pole ...
Selliseid juhtumeid tuleb iga päev juurde. Ent kui tragöödial on nimi ja nägu, saab see meie jaoks hoomatava sisu. Kuigi me pole sõbrad ega isegi väga head tuttavad, mõtlesin terve öö tema kahele pisikesele lapsele ja säravale tegusale abikaasale Annikale. Nad on olnud väljapaistev ja võimas tandem. Agu on jõudnud olla nii ajakirjanik kui ka poliitpropaganda ekspert, kaitsnud doktorikraadi ja tegutsenud mitmes kõrgkoolis õppejõuna. Mõni aasta tagasi sai temast Eesti meediamaastiku üks mõjukamaid kujundajaid. Olen alati jälginud nii tema kui ka Annika avalikke sõnavõtte, lugenud nende arvamusi. Nad mõlemad on Eesti meedias figureerinud nagu sõõm värsket briisi, mis toob sõna otseses mõttes uusi tuuli, puhub ära tolmu, osutab olulisele ning näitab teed. Nii heas toonuses rõõmsale perele ei oska mitte kuidagi sellist inimlikku lööki külge kujutleda. Aga saatus on saatus. Ses olukorras aitab ehk tillukesegi positiivsuse noodi tuua mõtteviis, et kõik saatuselöögid ja kannatused õpetavad meile midagi. Kui sellest läbi tuleme, oleme tugevamad ja targemad. Kui mitte, on selleks korraks aeg ümber saanud. See kõik olla tähtedes kirjas.