Kui valid ühe, ei vali teist

Mulle ütles ammu üks tark mees: «Elu on igal hetkel valikute tagajärg. Peamine on oma valikuid teadvustada ja nendega rahul olla.» See mõte jäi minusse kinni ja üritasin hakata elu läbi selle vaatama. Olin sageli tundnud, et mina ei vali, et «minuga juhtub alati midagi», nagu ütles mu lapsepõlve lemmikraamat. «Aeg on suureks kasvada,» mõtlesin ma. Üritasin valida. Näiteks püüdsin teadliku valiku tagajärjena oma kirjastuse osalust maha müüa. Üritasin maale kolida ja kitsi kasvatama hakata. Ei kukkunud aga sugugi välja nii, nagu valida üritasin, ikka tulid elu uued leheküljed ootamatult ja hoopis teisiti, kui oleks osanud ette kujutada.

Mina ei valinud kive. Siiani ei saa ma hästi aru, kuidas see kivilaviin mind valis. Suundusin ju Indiasse lõpetama raamatut (mis on siiani lõpetamata), läksin ühel pärastlõunal jalutama (kuigi plaanisin päev otsa kirjutada) ja astusin sisse ühte Tiibeti poodi, kus oli nii hea olla. Mu elu muutus tunni jooksul. Kitseunistus lendas pilvedesse ja hoolikalt kogutud maale-kolimise-puurkaevu-ehitamise-raha sai endale uue suuna. Ostaks natuke kive ... Õpiks natuke kive ...