Klosett

Nüüd on meie suveresto selleks hooajaks tõesti kinni: sooja vihmasabina all tõsteti Eesti üks kuulsamaid välipellereid rekka peale ja homseks on ta juba mandril oma koduõuel tagasi. Toikene – nagu me teda hellitavalt kutsusime – töötas toredasti ja tõrgeteta, kuigi furoori tekitas ta ootamatult palju. Nimelt ei osanud me ette näha, et leidub omajagu inimesi, kelles välikäimla hirmujudinad seljale toob või sootuks foobia välja kutsub, nagu üks külastaja teatas. Ei, tegemist pole vana, väsinud ja räpase käimlaga! Just sellepärast, et kõik oleks viimase peal hästi, jätsime me vetsu saarelt rentimata ning saime nõusse mandripealse Toi Toiga, kes pakkus meile välja uhiuue ja puutumata rohelise majakese. Ent see selleks, inimesed on erinevad, nagu ka nende hirmud.

Sõnaga «klosett» jääb veel kauaks meelde hoopis üks teine lugu. Nimelt oli meil tee otsa välja pandud harkjalg, kus peal viide ja lühiinfo restorani kohta. Kui meil oli majja tellitud õhtusöök, panime õueterrassi kinni, sest kahes kohas korraga ei suuda isegi hiromant olla. Andmaks viisakalt teada, et täna restorani Roog terrassile tulla ei saa, tegi kohalik reklaamibüroo meile kenad pilliroogudega kaunistatud sildid «Reserveeritud». Ent võta näpust, see silt ei paistnud kedagi huvitavat: üks auto teise järel keeras hoovi, et küsida, äkki ikka ... Üpris keeruline on samal ajal pliidi taga õhtusööki ette valmistada ja pidevalt õue karata, et külalistele «Kahjuks ei saa» öelda. Polnud üldse harv, kui tulijad meie peale pahaseks said – näed kus saksad, ei tule majast väljagi, et viisakalt tere öelda, ptüi! Siimul viskas esimesena närv üle ja ta tõstis kolmjala koos reserveeringu-sildiga keset meie teed. Ei ühtigi – autod sõitsid ümber sildi läbi madala kraavi ikkagi me õue. No mida teha?!