Kes on kuningas?

Läbi kogu täiskasvanuaja olen ­vahelduva eduga kuulnud nii ­tuttavaid-sõpru kui ka meediat kurtmas eestlaste kehva võimekuse üle olla klienditeenindaja. See olevat lausa rahvuslik eripära, et meie kedagi kummardada ei tahtvat ja üleüldse me naer(ata)vat harva. Small-talk ehk kerge vestlus ilmast ja ­inimestest olla eestlaste jaoks aga lihtsalt mõttetu ajaraisk.

Esimest korda mõtlesin klienditeeninduse ja üleüldse kellegi teenimise peale pikemalt ülikoolis, kui Tartu psühhiaatriahaiglasse õena tööle läksin. Seal kogesin päevast päeva teravalt, kui lihtsa vaevaga saab tähelepanu ja mõne hea sõnaga muuta väga mureliku inimese päeva pöördeliselt paremaks. Tajusin, kuidas suhtlemine on tegelikult energiavahetus ja muutub kiirelt teineteise peegelduseks: kui sa ise naeratad ja oled lahke, on teisel sulle samaga vastata lihtsam kui vastupidi käituda. Muidugi, iga kurjustavat või isegi agressiivset inimest naeratus naljalt maha ei rahusta, aga selle väge ma seal tajusin. Nagu ka teenimise sisulist olemust: kellegi teenimine paneb paratamatult teenindatava sõltuvussuhtesse ja tihti pole sugugi too «kuningas» ses suhtes tugevam ega otsustaja pool. Kedagi teenida ei tähenda ilmtingimata alandlik või isegi alandatud olemist. Pigem vastupidi. Hea teenindaja saab hõlpsa vaevaga panna kliendi tellima just seda, mida teenindaja tahab, ja võtta seega kogu protsessis otsustamise hoopis enda kätte. Kes seda mängu valdab, ongi hea teenindaja: mõlemad mängupooled on kokkuvõttes rahul.