Abielu – abiks või tüliks või ...?

Abieluteema erutab meid. Kuigi enam kui pooled peredest elavad vabalt koos ja väidavad, et neil pole seda paberit vaja, on teema kerkides ikkagi peaaegu igaühel raudkindel seisukoht. Viimasel ajal on kõlama jäänud nende hääl, kelle arvates väärib aasta ema tiitlit vaid abielus naine, kusjuures kogu elu ühe ja sama mehega abielus olnud naine. Need, kellel on lapsed mitme mehega ja kes on mitu korda lahutanud või abiellunud, ei väärivat üldsegi eeskujuks olemist. Tõesti või? Isegi meie president on mitu korda abiellunud, see tähendab ka lahutanud, ja saanud oma lapsed mitme mehega. Ei sobi? Kas me pole niisuguseid väljaütlemisi meedias paljundades silmakirjalikud? Lastega eeskujulik ema peab kohustuslikult abielus olema, aga samasoolistele paaridele me lausa keelame abielu. Ütlen ausalt, mina ei saa säärasest loogikast aru. Olen tegelikult abielu pooldaja, aga ametlik tempel passis küll kellestki head ema ei tee. Hiilgav, innustav ja kõigiti eeskujulik ema võib olla nii üksikema, kasu- kui ka SOS-ema. Võtkem sel teemal emotsioonid maha.

Aga abielul on kooselu vormina mitmeid tugevusi. Kõigepealt ehk see, et seadus kohustab oma seadusliku kaasa eest hoolitsema, kui teda tabab näiteks raske haigus või õnnetus. Elus juhtub ju päris tihti, et haige elukaaslane jäetakse lihtsalt maha: me ei saa oma tehtud plaane realiseerida ja ma teen seda kõike üksi. Just nii juhtus ühe mu tuttava tütrega, noore naisega, kes oli mõnd aega tagasi vähidiagnoosi saanud. Julm! Aga «tempel passis» oleks siinkohal suureks abiks olnud. Ka neil juhtudel, kui ollakse koos kaua ja loovalt ning suudetakse hulk uut väärtust luua, aitab ametlik dokument varad või väärtused võrdselt ära jagada, kui ühine tee otsa saab. Võib ka teisiti minna, nagu näiteks minul, aga see oli mu enda otsus ühiselt põlistalu taastamisse investeerida. See on aga jagamatu vara. Ka lapsi on kindlasti turvalisem sünnitada, kui seadus mõlemat vanemat neid kasvatama kohustub. Aga see on juba pigem emotsioon.