Unevõlg maksab kaalul kätte

Viimasel ajal on minult palju küsitud, mis juhtus. Liigun ringi teatava äraseletatusega ilmes ja klammerdun oma kohvitopsi külge. Tänan muret tundmast, kõik on hästi. Olen edukalt oma aastasele beebile unekooli tegemas.

Kahjuks aga on see haridustee andnud paar tagasilööki. Laps, tänan küsimast, magab juba üsna hästi oma voodis. Mina aga ilma temata väga pinnapealselt – iga krõbin ajab üles. Selle nahka on läinud ka mu viimase aja kaalulangetamine. Kaal nimelt seisab ja mõnel ajahetkel näitab väikest tõusu. Ma ei muretse, sest tean, et see on vaid ajutine. Üsna pea mu keha harjub olukorraga, et mu voodi kuulub tõesti taas mulle (ja beebil pole tema omas häda midagi), ja lubab mul puhata. Võtan praegust aega kui puust ette ja punaseks tõestust – edukas salenemine algab unest. Väsimus lükkab su nõiarattasse, mis tekitab suurema söögiisu, mis omakorda võib tekitada ülesöömise ja kuna oled nii väsinud, siis väga suure tõenäosusega ei kuluta sa ka ekstrakaloreid ära. Targad raamatud soovitavad minu olukorras rahulikuks jääda, juua palju vett, et kehal poleks vedelikupuudust, hoiduda selle nimel kohviga liialdamisest ning mis kõige tähtsam – rohkem magada.