Miks mu dieet vussi läheb?

Paar päeva tagasi sattusime kolleegidega lõunasöögilauas (milline iroonia, eks ole) arutama selle üle, mis tunne on elada toitumishälbega. Ehk siis meedikute keeli anoreksia ja/või buliimiaga. Minu jaoks pole need paraku lihtsalt huvitavad, peent magustoitu meenutavad nimed. Olen enda nahal anoreksia varases 20ndates läbi teinud. See oli kõike muud kui tore ja nunnu.

Peamine asi, mida sellest ajast mäletan, on hirmus nälg, mis polnud niivõrd tühi kõht, kuivõrd paaniline kalorite ja sekundite arvestus, millal taas süüa võib. Kui see aeg nihkus, võisin muutuda alul uskumatult tigedaks, siis justkui väljalülitatuks.