«Mul aitas vangis ellu jääda lastekodukarastus.»
Oma elust kümme aastat eri maade vangikongides istunud Andres Kasela ütleb, et ei karda enam midagi ega kedagi. «Kui ma midagi üldse pelgan, siis iseenda sees magavat metslooma.»
Andres Kasela (65) tahtis noorena saada sõjaväelenduriks. Praegu keerab ta rooli ja sõidutab inimesi. «Bussijuhi amet on peaaegu sama mis sõjaväelenduril – psüühiline pinge on tohutu. Bussijuht peab olema multitalent: kasvataja, perearst, koristaja, konduktor, tehnik. Ja muu hulgas juhtigu bussi ka,» muigab mees, kelle sõnul on tema tööpäevad 15 tundi pikad. Kui sõidugraafikuid muudetakse, ja seda ikka juhtub, peab töötaja olema paindlik ja oma tegemised vastavalt sellele ümber sättima. Kui lisada siia veel hullumeelsed kihutajad, telefoni külge naelutatud jalakäijad, ummikud ja auklikud teed, ei saa seda just kergete killast ametiks pidada. Ometi on kindel töökoht, mis sest, et vahel väsitav ja liikluskultuuri tõttu närvi ajav, tema jaoks suur asi, sest Andres teab, kuidas maitseb vabadus ja kuidas on siis, kui seda pole.