Kannavalu, mis ei kao – plantaarfastsiit kurnab salaja

Mullu aprillis, pärast päeva Helsingis, tabas mind valu talla all. Pidasin süüks tavapärasest pikemat kõndimist ja kulunud sisetaldu kingades. Poleks ent osanud arvatagi, et tegu on kõike muud kui kiirelt mööduva ebamugavusega.

Valud paremas jalas jätkusid läbi kevade – kanna keskosas süvenes valu kõndides ja leevenes rahuolekus; jalga sirutades lõi teinekord kramp ka sääremarja. Pöördusin perearstile, kes kaebuste põhjal tõdes: „Kannavalu põhjustab talla all oleva sidekirme põletik ehk plantaarfastsiit.“ Tohter soovitas nädalapäevad ibuprofeeni krõbistada ja andis saatekirja füsioterapeudile.

Tablettide abil vaevused paraku ei kadunud. Unustades end teinekord tundideks arvuti ette, oli haige jala peale toetumine uuesti püsti tõustes sedavõrd valus, et võttis lonkama. Füsioterapeut näitas ette mõned harjutused, soovitas osta lemmikloomapoest ogadega palli ja rullida jalatalda nii selle kui ka jääveega täidetud pudeli peal. Ei miskit. Mõningast leevendust andis tugev spordimassaaž, aga sedagi kuni järgmise pikema kõndimiseni. Lugedes veebist, et ravi võib kesta koguni aasta, langesid käed (või pigem peaks ütlema: jalad?) sõna otseses mõttes rippu ... Mis seal salata, peagi ununesid ka harjutused.