Teleajakirjanik Heleri All oma depressioonist: „Olen saanud selle kontrolli alla, see ei sega mu tööd ega elu.“

Helge olemisega teleajakirjanik Heleri All vahendab tuhandetesse kodudesse häid emotsioone, kuid tema elus on ka tumedust ning tunnet, et ta pole piisavalt hea.

Kui mõnel kenal õhtul Vanemuise teatrit väisates juhtub sulle teisel pool garderoobiletti naeratama tuttav telenägu, ei pea sa üle õla kiigates telekaamerat otsima. Siin ei toimu parasjagu järjekordne „Ringvaate“ eksperiment, vaid Heleri (28) töötabki aeg-ajalt publikuteenindajana. „Jõuan seda nüüd harva teha, kuid vahel ikka, kui vaja kedagi asendada.“

Kõik sai alguse ajast, mil Heleri veel Pärnus gümnaasiumis käis ning selle kõrvalt Pärnu kontserdimajas töötas. Hiljem Tartusse ülikooli tulles „tundus see taas toreda tööna, millega kooli kõrvalt raha teenida. Kuigi raha seal muidugi eriti ei teeni. Aga kõiki lavastusi saab hästi mitu korda vaadata. Ning olla inimeste vastu kena – kõik on end üles löönud ja ootavad meeldivat õhtut – selline elamus!“