Muuseumituba ja temaatilised ekskursioonid: ajakirjanik Aivi Parijõgi hoiab vanaonu Jüri Parijõe loomingut au sees

Milliseid lugusid armastatakse suguvõsas Jüri Parijõest rääkida?

Olen koos õe ja vennaga nende lugude keskel üles kasvanud ning omamoodi kootakse lugude vaipa ikka edasi. Kui Jüri mobiliseeriti esimesse maailmasõtta, siis lõpetas ta 1917 Goris lipnike kooli ja tema vormiriietuse juurde kuulus ka mõõk. Hiljem hoiti mõõka meie 1935. aastal ehitatud talumajas leivaahju ja seina vahel. Kui 1980. aastate keskel remondi käigus otsustati leivaahjust loobuda, tuli mõõk välja. Tupp oli juba nii roostes, et pudenes laiali. Ka mõõk roostetas. Ülikooli ajal tõin selle Tartusse, et lasta ära restaureerida. Hoidsin mõõka ühikatoas voodi all ja sinna kogusime ka taarat. Poisid tulid appi taarat ära viima ja kord haaras osakonnakaaslane Andrus Kivirähk „taarapäeval“ Parijõe mõõga kaasa. Nii me Pälsoni ühikast Riia mäe toidupoe juures asuvasse taarapunkti läksimegi: kõige ees Kivirähk mõõgaga vehkides, siis tulid teised poisid kilisevate spordikottidega ja protsessiooni lõpus itsitavad tüdrukud. Tagantjärele tundub naljakas kokkusattumus, et kaks äärmiselt rahumeelset inimest on hoidnud käes sama mõõka, üks on kirja pannud muinasjutu „Jutt mehest, kes teadis ussisõnu“ ja teine romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“.