KIRJAD MINEVIKUST | Merle Lilje vahetas aastaid kirju võõrsile pagenud Marju Kuudiga: „Nüüd neid lugedes tulid pisarad silma.“

„Erilisi inimesi on igal pool, aga enamik neist jääb märkamatuks,“ mõtiskleb ansambli Laine laulja Merle Lilje andekat kaasteelist Marju Kuuti meenutades.

Marju Marynel Kuut (12.02.1946–10.04.2022) oli meie väikese rahva üks suurimaid pärleid. Ürgselt andekat ja väga isikupärase häälega lauljannat koolipõlves lauljana ei avastatudki, kuid samas sai Marju juba noore näitsikuna Tombi-nimelise kultuuripalee estraadiorkestri solistiks. Mõni aasta hiljem salvestas ta Leningradis oma kuulsa „Aastaaegade“ plaadi.

Samavõrd isikupärane, kui on tema hääl, oli ka tema pöördeline saatus. See vääriks kindlasti kunagi ka täispikka muusikalist mängufilmi: koolis kiusatud tuhkatriinu tõusmine tõeliseks estraaditäheks, KGB peetud nõiajaht, alkoholism, usu leidmine, emigreerumine fiktiivse abielu kaudu Rootsi ja USAsse, naasmine 1990ndate Eestisse, poja surm ja üksildane elusügis Rootsis. Tundlik ja habras natuur, kuid enese väärtust ja erakordsust hindav laulja oli nii mõttemaailmalt kui ka muusikalt oma ajast ees. Marju on ise öelnud: „Minu teistmoodi elutajumises mängis olulist rolli USAs elanud tädi.“ Kõik võib olla.