Endine kriminaal Andres Sarapuu käib koolides vanglaelu õudustest rääkimas: loodan sel moel päästa vähemalt ühe hinge

Teismelised kaotavad kõnevõime. Nii juhtub iga kord, kui Andres (43) koolides noortele oma lugu pajatab. „Olen tähele pannud, et selle pooleteist tunni jooksul ei õngitse keegi isegi nutitelefoni välja,“ tõdeb ta.

Oma kuulajaskonnast – neidudest-noormeestest – oli ta vaid mõni aasta vanem, kui esimest korda karistust kandma saadeti. Nüüd saab mees neid hoiatada, sest 17 aastat oma elust kinni istunud Andres jutustab kogemusest trellide taga ilustamata. „Vajadusel teen kõvemat häält ja poetan teravamaid sõnu. Mina ei hellita ja mul pole kombeks keerutada.“

Mida kõige rohkem küsitakse? „Mõni viskab nalja, aga see pole nali. Mina ei loo vanglaromantikat,“ sõnab ta. Mehe üks tähelepanekuid elust enesest kõlab: „Kui tahad teada, milline teine on, siis vaata, mis küsimusi ta küsib? Mõni räägib ainult naistest, aga mind see ei huvita. Minu küsimus on, kuidas raketiga kosmosesse kihutada?“