Hedvig Hanson suvel ringi ei reisi: mul on kodus alati midagi teha

Minu lapsepõlvesuved möödusid väikelinnas Tõrvas koos vanaemaga. Elasime järve lähedal ja peamiselt olingi suviti järve ääres. Ujumine on üks spordiala, mida ma tõesti hästi oskan! Veel käisime kinos ja see oli maagiline, eriline sündmus. Lapsepõlvesuvedest meenuvad ikka ka jäätiseputka ja kaljapaak kesklinnas. Jäätis maksis 20 kopikat ja väike kali kolm kopikat – kõik inimesed jõid ühest klaasist, natuke loputati seda vahepeal. Mul oli suviti naabripoiss, kes suvitas oma vanaema juures, Aigar oli ta nimi. Temaga mängisime ka. Ikka kodu! Mitte nutimänge. Ükskord tuli meile fotograaf ja mina panin selleks puhuks selga oma ilusaima helesinise kleidi, tema tuli fotole tibukollastes aluspükstes ja nokamütsiga, nagu ta ikka meil käis. Nüüd on tore neid fotosid vaadata. See tüdruku helesinine unistuste maailm ja poisi pragmaatilisus – juba siis hakkasin seda õppima!

Praegu on mu suved täitsa vabad. Selles mõttes, et püüan teha asju, mida tahan teha – lasta end lendlema. Nautida täielikult suvesoojust ja valgust. Laadida end. Olen väga kodune ega reisi ringi, ainult esinemistega seoses. Kodus on alati midagi teha – aias tegutseda või lugeda või lihtsalt olla ...