Kiri peatoimetajalt

Merle Luik, 21. aprill 2021

Esmaspäeval möödub Tšornobõli katastroofist 35 aastat. Kuna ise olin 1986. aasta kevadel vaid kaheksa-aastane, läks kogu see õudus minust kuidagi mööda. Eks täiskasvanud midagi omavahel sosistasid, aga ju siis laps ei saanud neist asjust aru. Õnneks möödus see ka minu lähemast suguvõsast ja sõprade peredest – ma ei mäleta, et kellegi isa oleks Ukrainasse saadetud. Küll aga mäletan üht korda, kui pärast suuremat vihmasadu olid poriloigud ühtlaselt mingi sodiga kaetud ja lapsed käsutati õuest tuppa – öeldi, et «see on Tšornobõli tolm». Ei teagi, kas see oligi nõnda või oli tegu pigem linnalegendiga – igatahes näitab see noil päevil valitsenud hirmu üsna selgelt.

Kui me mõni aasta tagasi perega Ukrainas ringi rändasime, mõtlesime korraks, et käime ka Tšornobõlis ära – sinna korraldatakse ju tänapäeval lausa ekskursioone. Aga ükski inimene, kellelt nõu küsisime, ei kiitnud seda mõtet heaks. «Ärge vähemalt lapsi sinna viige,» ütlesid kõik, kes seal olid käinud ja kelle arvamust pärisime. Jäigi minemata. Kuigi öeldakse, et tänapäeval on too kant turvaline, tundub siiski, et seda ei usu päris lõpuni keegi …

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?