Kiri peatoimetajalt

Mina kuulun nende inimeste hulka, kes on alati talve lõpuks täiesti kutud. Rahvakeeli nimetatakse seda olekut kevadväsimuseks, kuigi nagu arstid ütlevad – sellist meditsiinilist diagnoosi ei ole tegelikult olemas. Põhjuseks olevat ikka vitamiini-, mineraalide-, valguse- ja ma ei tea, mille kõige puudus veel.

Väsimus, see kimbutab nagunii. Aga minuga on alati ka nii, et ega kevade alguseks enam miski naljalt rõõmu tee. Pigem vastupidi – pole asja, mis mind närvi ei ajaks. Isegi abikaasa, kellega me pigem tülitseme harva, ajab vahel nii tigedaks, et tahaks tal – nagu üks mu hea kolleeg ütleb – mõnel hommikul lihtsalt pea otsast hammustada.