Peatoimetaja veerg

Merle Luik, 27. jaanuar 2021

Kui ma «miljon» aastat tagasi oma abikaasaga tutvusin, märkasin esimese asjana, et ta kannab sõrmes musta kiviga laia sõrmust. Ise mõtlesin, et jube imelik – miks on mehel selline aksessuaar. See häiris mind kohe pikalt, kole kolakas. Tänaseks olen muidugi harjunud ja tean, miks mees sõrmust kunagi ära ei võta.

See on pärit ilmselt kusagil 1880ndatest. Kuulus alguses ta vanavanaisale, kes andis sõrmuse edasi oma tütrele ehk minu mehe vanaemale. Vanaema sõrmest rändas see omakorda tütre ehk minu ämma sõrme. Kui ämm ära suri, hakkas sõrmust kandma mu mees. Minu arust üks kole sõrmusekolakas, aga tema jaoks kindlasti emotsionaalselt üks olulisemaid ASJU elus üldse. Asjad, muide, ei oma mu kaasa jaoks üldse mingit tähtsust.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
Proovi Digilehte
1 €/kuu
Oled juba lugeja?