Leskedest raamatu kirjutanud Andrus Kasemaa: mind võlub küsimus, millised on tulevikulesed, need tšikid, keda ma näen parkides poistega suudlemas või peol tantsimas

Helina Piip, 27. jaanuar 2021

Ugalas jõuab 1. veebruaril lavale uus Eesti näitemäng «Leskede kadunud maailm». Lavastus põhineb Andrus Kasemaa samanimelisel raamatul. Palusime autoril meenutada neid värvikaid leski, kellest ta kirjutas.

Andrus Kasemaa (Erakogu)
ANDRUS KASEMAA RAAMAT: Sellest juba 2012. aastal ilmunud poeetilisest teosest saigi Ugala lavastus inspiratsiooni. Näidendi teksti autor on Priit Põldma. (Erakogu)

Andrus, kas mäletate, kui paljusid naisi selle raamatu jaoks intervjueerisite?

Oi, mu külas elas neid leski päris palju. Tõesti hämmastav, et külla, kuhu me 1993. aastal kolisime, jäid ajapikku vaid lesed. Lapsed elasid neil sageli kuskil kaugel, Tallinnas, Põlvas, Tartus, ja olid ka juba ise vanad. Lesed hoidsid rohkem omaette, püüdsid kuidagi hakkama saada. Nii saigi minust väike leskede abiline, alguses käisin abiks kodutöödele (puude lõhkumine, puude ja vee tuppa toomine). Hiljem, kui tekkis ka koduloohuvi, hakkasin süvenema lugudesse, vanadesse piltidesse, mida nad näitasid. Kõik see kokku on nagu elutöö, ühe paiga tundma õppimine.

Leidus ehk mõni lugu, millele olete hiljemgi mõelnud?

Need lesed on minu jaoks juba nagu lood ise. See, kuidas nende kodu välja nägi, mida nad sõid või kuidas nende tagatubades ja üldse tubades oli hämmastav, maailmast eemaloleku tunne. Ääretult mõnus vaikus.

Meenub üks lugu. See juhtus kord ühe meie küla lesega, nimetame teda Meetaks. Meeta mees armastas viina võtta ja purjuspäi läks alati kurjaks. Ükskord kostis üle küla Meeta hirmus karjumine. Külarahvas vaatas, et Meeta jooksis metsa poole, mees ajas teda linttraktoriga taga, traktor veel hüppas üles-alla. Naine sai õnneks metsa varju. Minu jaoks on selles olukorras midagi ürgset, metsikut. Midagi, mis räägib meestest-naistest ja nende kooselamise valust ning raskustest.

Mis veel meenub... Lesed olid enamjaolt kõik Pätsu-aegsed, mõni ka tsaariajal sündinud. Igatahes 1990ndate alguses oli sellist Eesti-tuleb-tagasi-tunnet, lesed soovisid ka, et Eesti saaks vabaks. Mäletan vaimustust, ühtehoidmist, sinimustvalgeid lipukesi ja elevust vanade Vabadussõja kujude taastamisega. Kümme aastat hiljem hüüdsid need samad lesed oma tubades telekat vaadates: «Eesti maha!» Nii kiiresti muutuvad hinnangud, tuleb pettumus, kibestumine. Igatsus Vene aja järele. Äkki me, inimesed, olemegi sellised? Mina ei anna siin hinnanguid ega ütle, milline aeg on vale või õige.

Raamatus nimetasite leski oma hinge päikeseks ja lillekesteks. Kas nad ise teadsid, kui erilised nad teie jaoks olid?

Eks nad varsti ikka märkasid, et minus on nende sõpra, kaaslast, kes viitsib neid kuulata ning ei põlga neid ära. Mida vanemaks nad said, seda üksikumaks jäid. Aga hing jääb ju nooreks ja tahaks ikka ka teistega olla, suhelda. Nemad andsid mulle ennast, enda lugusid, mina andsin neile ka vastu ennast, enda aega. Ma ei käinud muidugi nende pool selleks, et kunagi neist raamat kirjutada. Seda mõtet mul tol ajal ei olnud. Nad päriselt ka meeldisid mulle. Nad aitasid mul paljusid asju mõista ja ilma neid tundmata ma poleks täna see, kes olen.

Kas elate praegugi seal külas?

Ei. Kahjuks või õnneks. Aga käin seal sageli, viimasel ajal isegi palju. Seal on tore käia. Kõik muutub ajaga võõraks, palju leski on kadunud, lapsepõlvemaastikud muutuvad, kaovad. Vaid mõned vanad naised, keda mäletan oma noorusest, on veel alles. Neil käin vahel külas, helistan, saadan mõne kirjakese, kord aastas näiteks. Mind hämmastab, kuidas tõesti 90aastane mäletab nii hästi vanu asju. Kuidas vana inimese sees on terved ajalood. See võlub mind. Vahel mõtlen, kuidas vanad inimesed on nagu ajamasinad, annavad võimaluse piiluda kaugete aegade taha. Kord olen mina kellegi jaoks see ajamasin, keegi käib kord minu poole ja tahab vanu lugusid kuulata – ja siis ma räägin talle.

Millised on tänapäeva lesed?

Lesk võib muidugi tähendada ka noort leske. On linnalesed, maalesed... Kõik nad on huvitavad, aga kõige enam meeldib mulle 80+ leskedega suhelda, nad on küpsed, ei varja enam midagi, nendega saab kiiremini jutule.

Mind võlub pigem küsimus, millised on tulevikulesed, need tšikid, keda ma hetkel näen parkides poistega suudlemas või peol tantsimas. Vahel mõtlen, et kord olen vana mees ja tean, ma nägin, mida need lesed tegid ja kuidas nad elasid. Milline on minu õde kord vanana, milliseid riideid kannab, mis on tema mood jne.

Nüüdsed lesed on moodsamad, ei kanna enam pearätte. Üksikud lausa sõidavad rongis ja vaatavad seriaale nutitelefonist. Meeslesed on muidugi ka, aga nemad pole mind iialgi lummanud. Naised on toredamad, siiramad. Vahetumad.

Kas üksindust on praeguses ajas rohkem?

Üksindust on vist alati ühepalju. Ka rikas vana naine võib olla sama üksik või veelgi üksikum kui mõni maalesekene, kes elab kuskil karukolkas ja peab toas kahte kana. Olen ka sellist leske näinud oma kodukülas. Tore memm oli. Eks elukaare lõppu jõudes tuleb see, et sõbrad-kaaslased kaovad, maailm jääb aina võõramaks, uued põlved tulevad peale, inimesed on mõistetamatud, kunagine aeg tundub kenam, kollasem, helgem.

SAJA-AASTASE KAAMERA EES: Lavastuse plakatifoto tehti Tartus laboris Ag47. Pika säriaja tõttu tuli kauem liikumatuna püsida ja hiljem nägid näitlejad, kuidas käib märgplaat-kolloodiumi tehnikas pildi ilmutamine. Fotol vasakult Luule Komissarov, Garmen Tabor, Oskar Punga, Kaie Mihkelson, Terje Pennie. (Silver Kaljula)

Raamat on kui igatsuskiri 1920.–1930ndatele. Kuivõrd te praegu tunnetate millegi olulise kadumist?

Kogu aeg tunnen, et kõik oluline kaob. Ja see kaob nii kiiresti, juba mõne aja pärast on kõik muutunud. Vahel kahetsen, et pole teinud pilte, jäädvustanud mingeid sündmusi, mis tol hetkel tundus tavaline. Lausa igav, et miks raisata pilti sellele. Näiteks selle peale, kuidas 1990ndatel tehti veel heina käsitsi, millised suved, milline päikesepaiste, millised küünid! Või kartulivõtutalgud, külarahvas. Siis tundus, et see kõik on igavene. Nüüd vaataks neid pilte mõnuga. Kõik aeg väärib talletamist, jäädvustamist. Kui vaid teaks alati, mida jäädvustada.

Milliseid aegu ise kõige rohkem taga igatsete?

Vahel võiks ju unistada millestki. Tänapäeva vanade leskede nooruse kuldaeg jääb Vene aega. Kirjutangi praegu sellest ajast uut proosaraamatut. Ma ise seda aega palju ei näinud, aga viimasel ajal on see teema mind leidnud. Eks paljugi ema pärast. Ema vaatab enda noorusaja filme. Mõnes mõttes näen temas seda Vene aja tagasi soovimist. Mälestustes viibimine teeb ta õnnelikuks. Võib-olla tahaksin ka ise Vene aja tagasitulekut, sest siis oleks ema õnnelik. Ma muud ei tahakski, kui et ema oleks õnnelik. Eks iga aeg ole omamoodi kena, igas ajas on hirmu ja ilu.

Raamatus on lause: «Minevik oli ainus reaalsus, mis aitas neil elada.» Mis teid aitab?

Vaid kirjandus, raamatud, olen lausa hull nende järele. Vahel on see päris koormav juba, ostan odavaid häid raamatuid, üritan nagu kapselduda nende maailma. Lugeda on nii mõnus, ainult raamatute maailmas tunnen end hästi. Lugemine aitab unustada vaesust. Ses suhtes on lugemine suur teraapia. Muidugi, isegi kui oleksin rikas, armastaksin ikka raamatuid. Nende maailm tundub ilusam, targem. Kuigi kirjanikud ise on sageli tavalised, vahel rumalad, edevad, vastikud ja ebameeldivad, on neist järele jäävad teosed mingi parim osa neist.

Mida ootate Ugala lavastuselt, mis võiks kõlama jääda?

Hästi vahva, et Priit Põldma asja ette võttis ja näidendi kirjutas. Ja Ringo Ramul lavastas. Kõlama võiks jääda, et maailm on lugusid täis ja igaühes meis on nii palju huvitavaid lugusid. Kui viitsiksime üksteist vaid kuulata ja ajas rändama minna. Vanasti peeti videvikku. Meil kodus peeti seda isegi veel 1990ndatel – enne suurt pimedat olime perega toas ja rääkisime asju. Mis asju, ei mäleta, aga see tundus hirmus müütiline ja põnev. Vanadest aegadest, üldse asjadest, mis on juhtunud. Hakati jutukera harutama ja vaadati, kuhu see läheb. Korraga oligi aeg läinud, väljas oli pime. Siis pandi tuli põlema, hakati telekat vaatama. Loodan, et teatris võiks juhtuda ka see ime: vaatajad tulevad saali videvikku pidama, ümber on pime, aga laval valge. See pole mitte elektrivalgus, vaid kaugete aegade valgus. Ja see valgus võiks vaatajas kumama jääda.

Naiste sõprusest ja kokkuhoidmisest

(Silver Kaljula)

Garmen Tabor ütleb, et «romaan ja lavastus on oma ülesehituselt küllaltki erinevad, kuid tunne, mille nad jätavad, on loodetavasti sarnane: magusvalus valu läinud aja pärast. Lavastus ehitab selle kummalise ja kütkestava, inspireerivate detailidega raamatumaailma sisse oma loo ning joonistab välja karakterid.»

Kõige enam räägib lavastus aga Garmeni sõnul naiste sõprusest ja kokkuhoidmisest. «Seetõttu on kohe eriti hea meel, et mängin koos lähedaste kolleegidega, kellega seob meid ammune sõprus. Kõige enam võiks see lugu tuletada meelde, kui vajalik on säilitada huumorimeel ja eluterve suhtumine nii minevikule kui ka tulevikule mõeldes.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?