Nägemise kaotanud Reet naudib kogu hingest audioraamatute redigeerimist

Liis Ilves, 27. jaanuar 2021

Haruldase silmahaiguse tõttu nägemise kaotanud Reet Kaljula on viimased kuus aastat pühendanud iga vaba hetke audioraamatute redigeerimisele. «See on ühtlasi nii vabatahtlik töö kui ka tore hobi,» ütleb naine rahulolevalt.

Reet (68) kasvas põlise Raplamaa tüdrukuna üles Konuveres. Aastakümneid tagasi läks tragi tütarlaps Kehtnasse kooli ja jäigi sellesse armsasse pisikesse alevikku paikseks. Saatus soovis nii, et 1970. aasta jaanuaris kohtus Reet Kehtnas peol Reinuga (72) ja laul «Viimne valss» viis noored koos tantsupõrandale. See oli üks unustamatu tants, sest tänu sellele saavad Reet ja Rein täna uhkelt teatada, et selle aasta 2. juunil tähistavad nad oma kuldpulma.

«Tehnikumi matemaatikaõpetaja ütles mulle toona, et «tehnikumis poisse küll, miks sa just selle kohalikuga pead siis sehkendama?». Aga nii ta läks jah,» muigab naine rahulolevalt. Üheskoos on üles kasvatatud ka kaks tragi last ja praegu ollakse vanavanemad neljale poisile. Salamisi loodavad mõlemad, et ehk varsti saavad nad kanda ka vanavanavanemate auväärset tiitlit.

Elu keerdkäik

Reet tõdeb, et on lapsest saati lühinägelik olnud. 30ndatel eluaastatel hakkas aga nägemine tasapisi märgatavalt halvenema. Toona ei tihanud naine arstile kohe muret kurta, kuid nägemine üha halvenes ja ühel hetkel ei näinud ta enam isegi laua peal lebavat nööpi. Siis tuli aga 1983. aastal Raplasse uus noor arst ja Reet otsustas enda nägemisprobleemist kõnelda. Arst uuris kohe noore naise silmapõhjasid ja suunas ta haiglasse. Seal diagnoositi haruldane geneetiline silmahaigus retinitis pigmentosa, mis hävitab silmade võrkkesta. Täna kahjuks veel sellel haigusel ravivõimalused puuduvad ehk nägemise degeneratsiooni võimalik peatada ei ole.

«Lasin tookord raamatukogust välja otsida kõik teosed, kus sellest haigusest kirjutatakse. Ja kõikides kinnitati ikkagi, et selle tagajärjel jääb pimedaks,» tõdeb Reet. «Sedasi, tasapisi, ongi see vaateväli kogu aeg väiksemaks jäänud. Algul oli see 45%, nüüd ei näe enam praktiliselt midagi. Kujutan ette, et kui selline asi oleks järsku juhtunud, oleks väga raske olnud. Minule anti aega sellega pikkamisi kohaneda.»

SUUR KIRG: Reet redigeerib audioraamatuid suurima rõõmuga. Parasjagu on töös Konstantin Pätsi teos. «Kui puudega inimestele luua töötegemiseks vajalikud tingimused, siis tulevad nad väga paljude tegemistega toime. Vajab ju ka puudega inimene eneseteostusvõimalust, ilma selleta manduks lihtsalt ära.» (Tiina Kõrtsini)

Aastatega üha raskem

Visa naisena ei lasknud Reet haigusel enda elu suuresti segada. Käis ikka agaralt tööl erinevate ametite peal. Iga töö nõudis aga ikka täpsust ja eeldas nägemist. Seega tuli naisel kõvasti pingutada ja aastatega muutus see üha raskemaks. Lõpuks oli ta juba ka tööle minemise ja töölt tulemisega hädas, sest hämaras oli nägemine kohe eriti kehv. «Tihtilugu ekslesin ringi ka. Ühel korral läks üks meesterahvas mööda ja hõikas mulle «Jõudu!». Olin siis kuskil lume sees sumpamas ja läksin tema hääle peale teele tagasi. Sain ikka hakkama, päris ära ei eksinud,» muigab proua.

Toetav kaasa

Reet ja Rein pidasid pikalt ka piimakarja, kusjuures tubli perenaine sai kõik vajalikud toimingud käsikaudu aetud. «Eks mul kulus küll kõikidele asjadele rohkem aega, aga kõik sai tehtud. Muidugi Rein oli suureks abiks ja kontrollis asjad üle,» märgib ta. Ja tunnistab naerdes, et loomad kadusid vahel ära küll. «Üks kord näiteks karja pea, vana lehm, ei tulnud ülejäänud karjaga koju. Panin siis laudas teised loomad kinni, läksin karjamaale ja hõikasin «Milla! Milla! Milla!». Siis kõndisin talle kogemata otsa ja seepeale pani Milla joostes kodu poole ajama. Tundus, et ta tahtis mind testida.»

Abikaasa kõrval sai Reet ka pikalt metsas käia, kuigi vahel kukkus. Rein lisab muheledes kõrvalt, et tema kukkus tegelikult rohkem. Just armastav kaasa ongi naisele kõige suuremat tuge pakkunud. «Täna on kõik tema õlul. Rein teeb ikka süüa, valmistab mulle hommikuti kohvi ja võileibu ... Ega kurta saa,» tõdeb naine rahulolevalt. «Üldiselt tunnen ise, et saan täna kodus hakkama, aga võõras kohas on ikka väga raske.»

Rein täpsustab, et eks asjad peavad alati õiges kohas olema. «Kui talu pidasime, siis ikka unustasin kiirustades kuskile ämbri ette ja järgmisel hetkel oli Reet piraki maas,» tunnistab mees. Kaasa poetab muiates, et veel tänagi jäävad Reinul sussid vahetevahel vedelema. Ja eks äpardusi aeg-ajalt ikka juhtub.

Tänuväärne töö

Hoolimata nägemise kaotamisest ei ole Reet, käed rüpes, istuma jäänud – see ei sobi talle teps mitte. Ja nii pühendabki naine juba viimased kuus aastat kogu oma vaba aja audioraamatute redigeerimisele.

Mõni aasta tagasi innustas Haapsalu sotsiaalmaja pimedat kirjanikku Anni Oraveeri tootma pimedate raamatukogu tarbeks heliraamatuid. Üsna kohe sai aga ka selgeks, et Anni üksi kõiki raamatuid redigeerida ei jaksa. Anni pidas nõu pimeda arvutiõpetaja Artur Räppiga ja üheskoos helistati Reedale.

«Kui Artur mulle selgitas, kuidas see protsess käib, tundus see mulle väga huvitav ja põnev väljakutse. Ega ma sellest kohe suurt midagi aru saanud, aga Artur oli minu jaoks alati olemas nõu ja jõuga. Niimoodi vaikselt seda tegema hakkasingi,» meenutab Reet.

50 AASTAT KÄSIKÄES: Reet ja Rein tähistavad sel suvel oma kuldpulma. Selleks puhuks on maja kõrvale ehitatud ka «suitsukas» ehk uhke peoruum. Nüüd jääb vaid loota, et va viirus laseb ikka pidu väärikalt tähistada. (Tiina Kõrtsini)

Köhatused ja mõttepausid

Niisiis käivad vabatahtlikud lugejad oma igapäevategemiste kõrvalt Haapsalus Anni juures raamatuid sisse lugemas, Anni saadab seejärel osa helifailidest Reedale ja tema hakkab siis helitöötlusprogrammiga neid redigeerima. Tekib ju lugejatel ikka teinekord vigu, mistõttu tuleb mõni lause uuesti sisse lugeda, teinekord jääb linti mõni köhatus või tühjad kahisevad mõttepausid – need kõik tuleb välja lõigata, et raamatut oleks mõnus kuulata. Korrastatud raamatud saadab Reet pimedate raamatukogu serverisse, kust need siis lugejatele kättesaadavaks tehakse.

«Esialgu oli muidugi küllaltki raske – programm tundus võõras ja töö nõuab tohutult tähelepanu, keskendumist ja aega,» tunnistab Reet. Kuus aastat hiljem on aga töö naisel käpas ja läheb ludinal.

Hingega raamatute kallal

«Mulle tõesti väga meeldib seda teha,» kinnitab Reet energiliselt. Seejuures ei ole ta kunagi mõõtnud, kui palju aega tal selleks kulub. Eks see sõltub ka raamatu pikkusest, aga paar raamatut kuus ikka valmib. Igapäevaselt pärast hommikukohvi joomist istubki ta kohe põnevusega arvuti taha ja laseb näppudel nobedasti käia.

«Rein vahel ütleb mulle, et tapad ennast seal arvuti taga ära,» tõdeb naine naerdes. «Aga panen tõesti hea meelega kõik vabad momendid selle alla. Eks see ole omajagu huvitav ka – raamatud haaravad ju kaasa.»

Kvaliteet üha parem

Ilma raamatute redigeerimiseta Reet täna enam päevi justkui sisustada ei oskakski. «Anni oli vahepeal haiglas ja kuu aega seetõttu uusi raamatuid ei tulnud ehk mul ei olnud tööd. Siis ma tundsin kohe, et olemine kiskus kehvaks ja oleksin nagu haige,» kirjeldab ta.

Seejuures märgib naine, et audioraamatud on nägemispuudega inimeste jaoks erakordselt tähtsad kaaslased. Seetõttu on väga oluline ja tänuväärne, et leidub neid vabatahtlikke, kes panustavad sellesse, et heliraamatuid oleks aina rohkem. Samuti tunneb Reet heameelt selle üle, et sisse loetud raamatute kvaliteet on võrreldes algusaegadega märgatavalt paranenud. Esimestel aastatel kippus ikka helifailidesse mõni viga sisse lipsama ja raamatute kuulajad andsid sellest kohe ka märku. See motiveeris muidugi naist veelgi terasemalt helifailide kallal töötama ja täna ollakse tulemusega väga rahul.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?