Valdur Mikita kultuurisoovitused: teatrisse ja kunstisaali!

Valdur Mikita, 9. detsember 2020

Suurepärane lavastusFriedrich Reinhold Kreutzwaldi «Kalevipoeg» Sadamateatris – see noore lavastaja Karl Laumetsa dramatiseering «Kalevipoja» ainetel on omaette meistriteos. Rahvuseepose lavastamine on suur julgustükk, kuid siin on risk end kuhjaga tasunud. Sõnalavastus jälgib eepose kulgu üsna tõetruult, kuid vahendid, millega tuttavlikku lugu jutustatakse, on nauditavalt loomingulised ja originaalsed. Regivärssi ei kuule laval just sageli, seda enam pakub rõõmu avada hetkeks oma meeled muistse kujundikeele rikkusele ja vägevusele. Robert Jürjendali napp ja mõjus muusika ning näitlejate õnnestunud rollivalik tagab suurepärase teatrielamuse.

LugemiselamusVähesed on Kreutzwaldi «Kalevipoja» kõik kakskümmend peatükki otsast otsani läbi lugenud ja ega seda tingimata peagi tegema. Kuid aeg-ajalt võiks selle Eesti kirjandusloo ühe kõige hämmastavama raamatu kätte võtta ja paar lehekülge hingekosutuseks uuesti lugeda. Pakun talviseks peamurdmiseks kolmeteistkümnenda peatüki, kust võib leida sadakond värssi rahvaehtsaid ussisõnu, mis veel 19. sajandi algul sõnatarkade hulgas käibel olid. Vanu loitse võib meie rahvuseeposest leida mitmes kohas, kuid see on tõenäoliselt kõige mahukam manasõna, mille lauluisa raamatu kaante vahele on püüdnud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?