Terevisiooni saatejuht Erle Loonurm: „Usun, et ise peab märku andma, mida teha tahad. Keegi teine sinu mõtteid ei loe.“

Helle Rudi, 23. september 2020

Viimasel kohtumisel klassikaaslastega libiseti Erle Loonurmest avaringis sujuvalt üle. «Kuna mind kuuleb-näeb teles uudiseid lugemas, tundsid klassikaaslased, et on minu eluga igati kursis,» naerab ta.

Erle (33) meediakarjäär kasvas välja ühest eksistentsiaalsest kriisist, mis naise viis aastat tagasi suvise ängi eest raadiomajja praktikale ajas. Plaani pikalt paigale jääda siiski ei olnud. Veel vähem oskas ta unistada raadio- või teletööst.

Nii lendaski Erle praktika lõppedes tagasi Prantsusmaale, kuhu kolis pärast keskkooli lõpetamist teatriteadust õppima. Esmalt Belgia piiri lähedale Lille’i, sealt edasi Pariisi. «See nüüd kõlab natuke üleolevalt, aga mul oli tunne, et palju neid teatrikriitikuid Eestis aastas ikka vaja läheb. Mina muud väljundit noore inimesena ei näinud. Mõtlesin, et kui õpin teatriteadust, siis vähemalt välismaal. Saan juurde kultuuriruumi ja keele. Nagu investeering tulevikku,» meenutab ta.

Tugev suhtluskool

Erle oli Eestist ära kaheksa aastat. «Kui lähed pikaks ajaks välismaale, ei ole see kunagi süütu minek. Järelikult on endas midagi, mida pead ületama. Keskkonnavahetus on alati hea võimalus mingisuguseid puntraid lahti harutada,» tõdeb ta. Mugavustsoonist eemalolek on enamasti tugev suhtluskool, nii ka Erle jaoks. Piltlikult öeldes käis naine enne mööda seinaääri, kuid välismaal nurka konutama jääda ei saa. Kedagi ei huvita, kes sa oled või mida tahad. Rääkimata sellest, et võimalusi hõbe­kandikul ette kantaks. «Eestlase talupoja mentaliteet võõrsil ei tööta, et «töö räägib enda eest». Kui kaks inimest on kõrvuti ja üks teeb isegi veidi kehvemalt tööd, valitakse see, kes suhtleb paremini,» toob ta näite.

Euroopa immigrant

Lisaks tekib ruttu teadmine, mida tähendab see, kui üritad kuuluda kuhugi, aga pole päriselt sees. «Kui vaatan Eestis vähemusrahvuste või mujalt tulnute olukorda, siis põhimõtteliselt olen selles olukorras olnud,» jätkab ta. Kuigi Euroopast pärit, oli Erle ikkagi immigrant. Isegi kui kohe ei pruukinud sellest aru saada, siis märkamata ka ei jäänud. «Sain kõnekeele hästi selgeks. Kõige suurem kompliment oli, kui pakuti, et olen Šveitsi prantslane. Stiilis, et «midagi nagu on, aga mis, seda ei saa aru»,» naerab ta.

Omamoodi sürreaalne pilt meenub Erlele, kui ta toonase parima sõbrannaga töölt koju sõitis. «Sõbranna vanemad kolisid Malist Prantsusmaale. Töötasime koos teatrigarderoobis ja rebisime pileteid. Tookord vaatasin pimedast metrooaknast meie peegeldust. Mõlemal punased talvemantlid – tema süsimust ja mina oma valge naha ning punase peaga seal kõrval. Poleks kunagi uskunud, et eestlasena olen samas seisus tüdrukuga, kes on Malist pärit ja õpib advokaadiks. Tunne, et oled mujalt, paneb Eesti elu teisiti vaatama.»

Värskendav vabadus

Ehkki elu Pariisis polnud ainult kergel sammul mööda tänavaid ringi kulgemine, ei jõua Erle õnne ära tänada, et saatus ta sinna juhatas. «Olin tubli ja töökas, aga elurõõmu õppisin Prantsusmaal,» tõdeb ta. Kirjeldus 12ruutmeetrisest toast Montmartre’i tupiktänaval, kus hommikuti ei ärata liiklusmüra, vaid linnulaul, kõlab lausa idülliliselt. «Kui seda kõike tahad ja teed vabatahtlikult, ongi imeline. Oled ise valinud selle ja tingimustega ei ole kunagi probleemi,» lisab ta.

Pole lihtsa variandi poolt

Iseenesest oleks võinud Erle Pariisi pikemaks jääda. «Olin sellele võimalusele avatud, kuid Prantsusmaal on väga tugev klassiühiskond. Midagi oleks alati jäänud kättesaamatuks.» Sein tuli ette ja targem oli koju naasta.

Kohaliku eluga aklimatiseerumiseks hakkas Erle eestlasele omaselt end surnuks töötama. Lisaks täiskohale ERRi raadiouudistes oli osalise koormusega Prantsuse Instituudi hingekirjas. Vaid poole aastaga kasvas kõik üle pea. «Minu jaoks oli see kindlasti mingisugune väljapääs, sest tagasi tulla on keeruline. Põhimõtteliselt alustad nullist elu ja suhete üles ehitamist,» möönab ta. Pidevalt rakkes olles tunned alateadlikult, nagu oleks ennast lõpuks sisse töötanud või imbunud. «Olen teisteltki kuulnud, et kohanemiseks läheb umbes poolteist aastat,» lohutab ta saatusekaaslasi.

Keeleoskust ja kogemuste pagasit arvestades hämmeldus üksjagu ERRi kolleege, kui Erle ei kandideerinudki Brüsselisse korrespondendiks. «Kindlasti oleks see olnud lihtne variant,» näeb temagi seda loogikat. Maja pealt uuriti korduvalt, kas avaldus on ikka esitatud. Ent Eestisse tagasi tulemine oli põhimõtteline otsus. «Ei taha enam nullist alustada,» mainib ta.

ELURÕÕM PRANTSUSMAALT: Vabastavalt mõjus Erlele prantslaste enesekindlus. «Kõlab klišeena, aga mis puudutab mentaliteeti, siis Prantsusmaa on vabaduse sümbol. Mulle meeldib, et seal ei olda nii konservatiivsed kui põhjamaades.» (Kairit Leibold / ERR)

Võitluskaaslased ja liitlassuhted

Praeguse töökoha kirjeldamiseks puistab Erle vasakule ja paremale sõjaterminoloogiat, ise muigega pead vangutades. «Minu jaoks oli algul hästi võõras, kui keegi ütles: «See on minu vana võitluskaaslane.» Mis mõttes? Kellega sa siin majas võitled? Käid ju nagu tööl,» naerab ta. Nüüd kasutab ta ise kolleegide iseloomustamiseks väljendit «liitlassuhted terveks eluks». «Olen siit saanud sõbrad, kes on elu lõpuni sõbrad,» seletab ta mõiste lahti. 

Teooria on selles, et kuigi otsest vaenlast ei ole ja iga päev lahingus ei käida, maalib militaarne sõnavara kõige selgema pildi elust suures uudiste toimetuses. Iga saade on puhas meeskonnatöö tulemus ja omade eest ollakse väljas n-ö viimse veretilgani. Missioon ja vastutus on valgusaastate kaugusel sellest, et kella kukkudes ka pastakas käest kukub. «Kui päevatoimetaja peab «Päevakaja» või mõne muu saate täis saama, siis nuiad allikalt nii kaua intervjuud kui vaja. Ei taha toimetajat alt vedada.»

Täiesti olematu

Vaikselt, kuid mitte märkamatult on Erle raadiouudiste kõrval kätt proovinud ka mujal ERRis. «Uudiste töö on väga äge, aga see on veel ägedam, kui vahelduseks midagi muud juurde teha.» Kaastööd on naine teinud ETV saatesse «Välisilm», Klassikaraadiosse, lisaks uudiste lugemine «Terevisioonis». «Usun, et ise peab märku andma, mida teha tahad. Keegi teine sinu mõtteid ei loe,» leiab ta. Ent möönab samas, et pidevalt ise initsiatiivi üles näidata on väsitav.

Seetõttu tuli toreda üllatusena talvine pakkumine «Vikerhommikut» juhtima hakata – ise ei pidanudki viisakalt uksele koputama. «Täiesti krampis olin. Ei saanud aru, kellega räägin. Öeldi, et räägi kuulajaga, aga ma ei näe ju kedagi,» naerab saatejuht esimesele saatele tagasi mõeldes. Kõik laabus muidugi, sest kõrval oli vana rahuna kolleeg Kadri Põlendik. «See on täiesti erinev tunne, kui pead ise teksti andma, mitte paberilt maha lugema. Ligi nelja aasta jooksul polnud ma varem midagi sellist kogenud.»

Veel kord külma vette

Külma vette tuli viskuda ka «Terevisiooni» tarbeks, kui Katrin Viirpalu sügisel kuuks saatejuhtimisest kõrvale jäi, sest murdis vahetult enne hooaega jalaluu. Ühel reede hommikul seisiski Erle Pirita TOPi juures, kus asub Tallinna taliujumiskeskus. «Arvan, et Owe (Petersell) on selle taga. Kuigi ma ei tea,» muigab saatejuht. Paar päeva varem tuli toimetuselt kõne, et saateks tuleb ujumisriided kaasa võtta. Pikemat arutelu ei järgnenud ja polnudki rohkem midagi öelda, sest Erle on kogenud hüljes. «Minu jaoks oli see vesi soe,» naerab ta. 

Kokkuvõttes olid kehvad tingimused nii talisupluse kui ka hea televisiooni jaoks – midagi ekstreemset ei sündinud. Ühe kõne tegi Erle enne seda hommikut siiski. Õhtul uuris stilistilt, kas garderoobis ei leidu juhuslikult telekõlbulikku hommikumantlit. Leidus ja Erle võis oma lillelise seekord koju nagisse jätta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?