Peatoimetaja veerg

Sattusin mõni aeg tagasi rääkima ühe kunagise kolleegiga, kes mainis minu suureks üllatuseks, et tema peagi kahekümneseks saav tütar ei ole kunagi käinud surnuaias. Isegi mitte vanavanemate haual ega jõulude ajal. Ta ei osanud põhjendada, miks see nii on läinud. Polevat lihtsalt sellist harjumust.Olin väga imestunud, sest minu jaoks on kalmistul käimine kuidagi loomulik. Eks see tule natuke ka mu kultuurilisest taustast – setodel on ju see surnuaiakultuur ja kadunukeste mälestamine eriline. Kõik need haudadel suurte söömaaegade korraldamised ja lõpuks, mnjah, ka vana hea «võtame siis kadunukese terviseks!» ja viinapitsi hauakivi ette tühjendamine – see oli osa minu lapsepõlvest. Kõikvõimalikud surnuaiapühad (hmm, see «pühad» kõlab siinkohal muidugi natuke veidralt) olid oluline osa meie pere suvistest käimistest. Sageli nägi seal ju sugulasi-tuttavaid, keda muul ajal ei kohanud.Eks vist selle kõige pärast meeldib mulle siiani kalmistutel käia. Ei, ma ei lähe niisama laupäeva hommikul surnuaeda jalutama, aga kui tähtpäevadel küünlaid viimas või niisama koristamas käime, võtan ikka aega. Eriti meeldivad mulle vanad kalmistud. Need viltused raudristid ja sammaldunud kivid, mille peal on põnevad vanaaegsed nimed. Ja siis ma uuringi neid nimesid. Ja uurin daatumeid. Viimane on eriti põnev, sest olen avastanud kividelt teatava numbrimaagia – sageli kattuvad ühe suguvõsa sünni- ja surmapäevad või on kõik läinud manalasse näiteks oktoobris …Vahel, kui ma kive uurin, on mul natuke kahju mõnel natuke räämas haual näha näiteks kunstlilli, patareidega küünlaid või päikesevalgusteid. Aga eks see ole meie kiire ja kiirustava ajastu märk. Vastupidiselt minule häirib see aga aastaid kalmistukultuuri uurinud Reet Palusalu, kellel palusime seekordse ajakirja tarbeks lühidalt haudade korrashoiust ja kujundamise heast tavast rääkida.Muide, mis on huvitav. Kui Eestis püütakse rahupaigas hoida au sees pigem traditsioone, siis Ameerikas olla kuuldavasti vastupidi: ollakse trendikad. Tead, mis seal on uusim mood? Hauakividele paigaldatakse ekraanid, mis toimivad nagu elektroonilised albumid. Töötavad päikesepatareidel ja näitavad ööpäev ringi pildikesi kadunukese elust. Nii need kalmistud seal kandis siis plingivad …Oh aegu, oh kombeid, tahaks öelda. Aga mis ma siin ikka kommenteerin. Mu neljandat põlve tallinlasest mees ei saa siiani aru, kuidas on võimalik, et suguvõsa tuleb vanaema hauale kokku ja hakkab seal keedumuna ning võileibu sööma …