Kahe kuuga 820 kilomeetrit kõndinud neiu: „Pikk matk rikub inimese ära.“

Helle Rudi, 29. juuli 2020

«Matkarajal on eestlased ebamaiselt mitte-eestlased – soojad ja siirad,» lausub Heleri Hanko. Naine kõndis kahe kuuga Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkateel maha 820 kilomeetrit!

«Lahtised külakoerad, puugid ja inimloomad,» loetleb Heleri (30) neid, kellega ta enim rajal kohtumist pelgas. Just pelgas, sest üksi metsas viibimises pole midagi hirmsat. Puuke tuli ka kahe kuu peale lõpuks kolm. Igal õhtul kompas matkaja kogu keha läbi – eriti hoolsalt kõrvatagused, põlveõndlad ja muud kohad, kus nahk pehmem. «Eks kõige magusam koht oli tagumiku peal,» vangutab naine pead. Ei jäänudki muud üle kui, pintsetid näpus, püksid rebadel ja telefonikaamera käes keerukat operatsiooni kiiruga läbi viia. «Olen korra borrelioosi põdenud, enam ei taha,» mainib loodusesõber. Ka külakoerte ja loomastunud kahejalgsetega läks seekord õnneks.

IGAÜKS KANNAB ISE OMA MOONAKOTTI: Steffil ja Finnil on eraldi seljakotid, kuhu mahub osa nende söögipoolisest. «Kuna ma neid eelnevalt eraldi ei harjutanud, rippus neil esialgu lihtsalt kott seljas. Vaikselt hakkasin sinna toitu lisama,» räägib Heleri.

Kihnu Virvega metsas
Kui pandeemia kevadel kogu maailma seiskas, tekkis Heleri töödesse ja tegemistesse auk. Kuna tavaliselt on naisel just suvel tööd rohkem, avanes nüüd õige võimalus ülemuselt pikem puhkus küsida. Viis aastat tagasi kõndis naine Oandust Iklasse, mis oli toona 375 kilomeetriga pikim RMK matkatee. «Öeldakse, et pikk matk rikub inimese ära – ja nii ongi. Teed ühe ära ja see hakkab kummitama,» kinnitab ta. Hinge jääb pidama igatsus elurütmist, mis on täielik vastand linnaelule.
«Mida pikem teekond, seda erinevamaks tempod muutuvad,» põhjendab Heleri eelistust üksinda kulgeda. Paar inimest küll on, kellega tahaks koos matkamist proovida, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Päris ihuüksi naine aga pikal teel ei olnud. Esimesed 300 km saatis teda labradori retriiver Steffi (11), kes ka viis aastat tagasi seltsi pakkus. «Põhimõtteliselt võtsin Kihnu Virve metsa kaasa. Steffi on samuti vana, kuid väga-väga väärikas,» naerab omanik.
Kogenud matkasellilt võttis teatepulga üle sama tõugu uljas Finn (1,5), kes paraku hakkas peagi lonkama ja saadeti korraks n-ö sinisele lehele. «Ma ei tea, kas ta hiljem kodus ka lonkas. Võib-olla muretsesin üle. Kokkuvõttes tundus lihtsam üksi kõndida,» jäi seekord Finni panus tagasihoidlikuks. Heleri tõdeb, et lemmikutega ei julge ta riske eriti võtta – enda piire tunned, nende omi mitte. «Koos kõndida on kindlasti julgem, samas läheb rohkem aega ja läbitav vahemaa tuleb väiksem. Metsas on ju niipalju uut ja huvitavat, mis koera rajalt kõrvale tõmbab.»

Iga gramm loeb
Vaieldamatult on üks suuremaid õnnestumisi see, et kogu teekonna peale ei saanud Heleri ühtegi villi. Siin kehtib kuldne reegel, et õpitakse enda vigadest. «Eelmisel matkal polnud jalatsid korralikult sisse kantud ja teise päeva lõpuks olid villid nii suured, et suisa augud jalgades. Ema pelgas, et saan veremürgituse,» meenutab ta. Nõuandjaid leidus toona teisigi ja leiti, et matkamist ei pea katkestama – küll pulmadeks ära paraneb. «Matkasaapad on kindlasti üks esimesi asju, millesse investeerida. Samas võivad käimadeks olla ka spetsiaalsed tossud,» jagab ta näpunäiteid. Saapad nimelt järgmiseks päevaks naljalt ära ei kuiva. Jalg on nagu terve päev vannis ja see tekitab vesikahjustuse. Nahk hakkab ketendama ja kipitama. «Mina veel pediküüri minna ei julge, ehmatavad seal ära,» naerab Heleri, kuigi vaatepildis pole midagi hirmsat.
Ainus kaal, mida naine matkates jälgis, oli kotikaal. Teisi jalanõusid, näiteks plätusid, ta kaasa ei pakkinud, sest iga gramm annab lõpuks kokku kilo. Laagriplatsil saab vabalt paljajalu kõndida ja õhku vajavad jalad niikuinii kõige rohkem. Pikema rohu sisse minekuks võis saapad korraks jälle jalga tõmmata. «Isegi pehmekaaneline raamat on kotis liiast,» ütleb Heleri, kes muidu on väga suur lugemissõber. Metsas aga seda tuju ja hetke ei tekkinudki, kus tahaks lugeda. «Kuulan palju audioraamatuid, kuid ka nende ajal läks mõte uitama,» räägib ta. Keerulistel rajalõikudel olid seltsiks hoopis taskuhäälingud. Vaieldamatuks lemmikuks muutusid Elina Naani ja Veiko Tubina vestlused külalistega saates «Armastusest».

IGA LÕPP ON MILLEGI ALGUS: Kuigi ametlikult sai matk läbi selle posti juures, leiab Heleri, et see õige lõpp on alles tulemas. «Olen esimest nädalat tööl ja küll see nüüd alles kohale jõuab.»

Prügijobud ja hiired
Prügijobusid, nagu Heleri neid nimetab, märkas ta vähe ja metsaalused olid enamasti puhtad. «Naised, me saaks paremini,» paneb ta südamele, et liigsed on ka tualettpaberijäänused võsa varjus. Küll avanes kohati nukker vaatepilt lõkke- ja puhkeplatside juures. Eriti pärast raju nädalavahetust. «RMK inimesed olid eelmisel korral ja nüüd minu ühed kõige suuremad abilised,» tervitab Heleri neid, kes heakorra ja küttepuude eest hoolitsevad. Matkaja leiab, et lägastavaid seltskondi ei saa eristada vanuse põhjal, probleem peitub hoopis mõistuses. «Nädalavahetustel pigem üritasin rahvarikkaid kohti vältida, üksi metsas tundus ohutum, sest kunagi ei tea, kes need inimesed on.»
Ent ühe lavatsi või lõkke äärde võib vabalt mahtuda mitu seltskonda. Meenub õhtu, kus meel oli eriti mõru. Heleri oli just emale helistanud ja kurtnud, miks küll selle tee ette võttis. Vahetult enne kõne lõppu sõitsid naisest mööda rattamatkajad. Neid kuuldes pühkis ta kiirelt pisarad palgelt. Kuuldes, et Heleri liigub nendega samas suunas, tegid ratturid lõkke üles ja panid kartulid tulle. Hetkega läks matkaselli süda soojaks ja jõud tuli tagasi. Ühed riukalikumad kaaslased metsaonnides on aga hiired, kelle krõbistamine kõlab sama valjult nagu mootorsaag. «Eesti hiired on tegelikult tagasihoidlikud,» muigab naine. Heleri «sõlmis» nendega kokkulepe, et pärast üht tema jõulisemat karjatust olgu öösel rahu majas. Moonakott ja asjad jäid samuti puutumata.

RABARADAPIDI KOOS KAASLASEGA: Sügisel näeb Heleri seiklusi ja sekeldusi täpsemalt telekanalis Inspira. (helerihanko)

Kodumasinate igatsus
Pikalt matkamise üks kõige suurem eelis on, et süüa võib kõike, mida hing ihkab. «Eks minagi võtsin vabalt ja sellepärast kaalus väga alla ei võtnud,» naerab Heleri. Tegelikult hoidis ta tervislikku joont, sest ainult saia peal kaks kuud ei tatsu. Elupäästjaks peab naine näksikotti, kuhu olid kokku kuhjatud lemmikmaiused. Kui tuju nadiks kiskus, tuli teha paus ja midagi sealt haarata. «Mul tekkis hoopis tohutu isu energiajoogi järele,» laiutab ta käsi, et seda ei osanud üldse oodata. Veidi tausta uurides selgus, et asenduseks sobib hästi kombucha ehk teeseenejook. Õnneks käis vahepealsetes peatuspaikades ka külalisi, kes linnast midagi head kaasa tõid.
Koju jõudes läks Heleri esimese asjana duši alla. Järgmiseks pani tööle pesumasina. Kuivatist ei hakka ta üldse rääkima ning pliiti silitas ka. «Uskumatu igatsus tekib selle järele, et keegi teine, antud juhul masin, pesu peseks,» kõkutab Heleri. Mõned korrad ööbis rändaja ka majutuskohtades, et saaks end ja asju hõlpsamini pesta, sest hügieen on matkates väga oluline. Ent pehme voodi asemel kippus Heleri kodus põrandal põõnutama. «Keha harjub kõval pinnal magamisega ära. Voodis ongi praegu valus magada, hakkab puusadele.»

Järgmine matk juba soolas
Kuigi vahepeal oli tee kohati läbimatu, öösel näpistasid kevadised külmakraadid ja korra kohtas Heleri tõredat sokku, kujunesid esimesed nädalad kodus hoopis keerulisemaks. Kurvameelsus tikub vaikselt ligi. «Õige lõpp alles tuleb, kusjuures see hakkab juba enne pihta, kui kilomeetrid läbi saavad. Ei taha, et matk läbi saaks, samas ootad lõppu,» räägib Heleri. Ja endalegi üllatuseks viimaste postide juures õnnepisarat ei tulnud. «Tähistasime küll, aga sees püsis ikka tunne, et homme tuleb taas teele minna,» meenutab ta. Lohutust pakub praegu vaid teadmine, et vaikselt saab peas järgmist matkarada kokku panna.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?