700 kirivööd 90 eri mustriga! Kangastelgedel kuduja Ene koob päevas kuni 70 sentimeetrit

Silja Paavle, 29. juuli 2020

Kuigi Ene Trees ei teadnud varem midagi kangastelgedest või neil kudumisest, otsustas ta ühel hetkel siiski rahvariidevöödega katsetada. Läks õnneks ja tänaseks on kandjate rõõm end kuhjaga ära tasunud.

Ene (61) on tulemusteta püüdnud ajusopis sobrada ja välja mõelda, kuidas ta üldse rahvariidevöödeni jõudis. Küll katsetas naine aga enne paljusid teisi käsitöötehnikaid ja on tuntud ka osava kuduja, heegeldaja ning tikkijana. Ene pakub, et küllap tundusid need talle vahelduseks lihtsalt huvitavad.

Oskused tulevad ajaga
Kusjuures käsitööd on Ene õppinud tegema elu jooksul. «Koolis jäi mul sokk pooleli ja teine kinnas on senini kudumata,» naerab ta. Vene ajal õmbles aga endale pükse, sest nii pikkade jalgadega naistele neid kaubandusest ei leidnud. Sokikanna tegemise õppis omakorda selgeks mehele minnes. Siis hakkasid tasapisi tulema kampsunid, seelikud, kleidid. Ene on varrastel klõbistanud isegi pitssalle, sest leidis, et aukudega salle osta on ebamõistlikult kulukas.
Nii ta kuidagi kirivöödeni jõudiski. Esimesed sündisid spetsiaalsel vööteljel, kuid see ei pidanud koormusele vastu. Siis leidis Ene laka pealt maateljed, millel tädi omal ajal vaipu kudus. Neile tuli lisada damastiraam – spetsiaalne kangastelgedele mõeldud lisand, mille abil kirivööd valmivad.
Ene lasi damastiraami valmistada Urvaste meistritel. Nood ütlesid talle, et selle paigaldamine kangastelgedele pole raketiteadus. «No ikka oli küll! Keegi ei teadnud nende kasutamisest suurt midagi, ajasime koos pojaga internetist jälge. Kuidagi saime hakkama,» meenutab käsitöömeister muheledes.

STILISEERITUD: Kandjad armastavad ka stiliseerituid vöid, siin on Ene Viru-Jaagupi mustrile lisanud mõne rea. (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)

Alla meetri päevas
Palju abi oli uute töövahendite selgeks õppimisel ka Mustlas elavast käsitöömeistrist Riina Salmist, kes ei pidanud paljuks Mulgimaalt Valgamaale Ädusse sõita ning Enele asjade õiget käiku ette näidata.
Naine tõdeb, et tänapäeva käsitöömeister peabki lisaks osavatele näppudele omama nutti arvutis toimetada – kasulike nõksude kõrvalt leiab interneti teel mugavalt ka vöömustreid, näiteks Eesti muuseumide veebiväravast. Nii rõõmustabki Ene iga uue leiu üle, mis temani jõuab. Uue oskusena õppis naine sealsetelt fotodelt ka mustreid maha joonistama.
Kokku on ta praeguseks kudunud pea 700 vööd 90 eri mustriga. Viimasel ajal ikka nii, et neli vööd on korraga pooleli. Ent naine teab ka meistreid, kes koovad korraga kuut vööd. Eriti äge tunne tekib siis, kui muster hakkab end viimaks ilmutama.
Vööde kudumine on üsna ajamahukas. Lihtsat mustrit päev otsa tehes jõuab Ene edasi meetri jagu, enamasti valmib päevas 50–70 sentimeetrit. «Vana tava kohaselt peab vöö tegema kolm ringi ümber piha,» selgitab Ene, et pikkus sõltub tulevasest kandjast.

Töö hakkab seljale
Kuidas maal elav naine selleks aega leiab? Eluaeg põllumajanduses töötanud Ene ütleb, et talvel lõppesid tööpäevad juba kella nelja paiku ja ülejäänud õhtu oli enda päralt. Siis sai ka käsitööd teha. Praegu teeb ta näputööd peamiselt vihmaste ilmadega ja sügistalvel, kuid suvel aeg-ajalt vahelduseks ka majapidamistöödele. Või vastupidi – kui kangasteljed seljale hakkavad, tuleb vahepeal end liigutada.
Kudumise kõrvalt midagi muud väga teha ei saagi, sest pilk ja mõte peavad püsima mustril. Enel mängib teisel pool kangastelgi enamasti teler, mida poeg kutsub pildiga raadioks, sest üht-teist jääb sealt siiski kõrva. Nii polegi ime, kui vahel mõnda saadet vaadates Enele see kuidagi väga tuttav tundub, aga ekraanil nähtust ei mäleta midagi.
Ene koob vöösid linasest ja villasest materjalist, kuigi neid tehakse ka täisvillaseid ning setode ja kihnlaste omadest leiab ka puuvilla. «Leedu linane ja Läti villane teevad kokku ühe ilusa Eesti vöö,» muheleb ta, et hangib endale materjali lõunanaabrite juurest. Sealt on ta leidnud endale sobivas hinnaklassis ja parima kvaliteediga lõngu ning varunud neid endale igaks juhuks kapitäie.

NÄGUSAD LISANDID: Ene on kudunud ligi 700 kirivööd, mida kantakse nii rahvarõivaste kui ka ühevärviliste kleitidega. Siin on näha Maarja-Magdaleena, Lääne-Nigula, Põltsamaa ja Sangaste vöid. (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)
undefined (Silja Paavle)

Seotakse päripäeva
Naine märgib, et rahvariidevöödel kantakse villast pealpool. «Vanal ajal näitas see rikkust,» täiendab ta, et ei kujuta ette, kust vanal ajal üldse linast materjali hangiti. Ja hiljaaegu kuulis Ene, et vöö keritakse pihale päripäeva.
See tuli välja pärast eestlaste suurfilmi «Tõde ja õigus» esilinastust, kui käsitöömeistrid hakkasid pahandama, et seal seotakse seda valepidi. Ene lisab, et kõige parem on siduda nii, et keegi hoiab ühest otsast kinni ja siis saab endale vöö ümber tiirutada. Kusjuures pihale kerituna peab iga pealmise kihi alt paistma alumise kihi serv.
Ene teab sedagi, et vanasti kanti kirivöid iga päev – need olid tarbeesemed. «Juba lapsele seoti vöö ümber, see aitas selga toetada,» näitlikustab ta. Tänapäeval on kirivöö rohkem iluasi, kuigi seda julgetakse üha rohkem kanda ka ühevärviliste kleitide ning linase rõivastuse juures. Seejuures on Ene täheldanud, et eestlaste lemmikud on vööd, mille mustris leidub ka punast.

Järjest enam moes
Moodi on läinud ka stiliseeritud vööd ehk sellised, kus meister on ajaloolisele mustrile lisanud mõne omapoolse tõlgenduse. Selliseid sinimustvalgeid on Ene kudunud omajagu.
Käsitöömeister räägib naerdes loo, kuidas andis ühe paljude vigadega vöö vennatütrele, et too saaks seda suvekleidil kanda. Asjatundmatu silm ei suuda neid vigu aga märgata ja vennatütar kandis seda uhkusega oma pulmas. Enel pidi seda nähes süda seisma jääma. «Oleks teadnud, oleksin ju uue teinud,» naeratab ta.
Enda kootud vöid kannab Ene isegi rõõmuga. Ent veel rõõmsamaks muudab meele iga inimene, kelle pihal ta enda kootud vööd märkab.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?