Kiri peatoimetajalt

Selles numbris kirjutame terviseärevusest. Või õigupoolest sellest, kuidas ära tunda olukord, mil enda tervise pärast muretsemine läheb nii käest ära, et kuulub juba teatud diagnoosi alla.

Terviseteemaga on nii ja naa. Mina ise hoian arstidest ja haiglatest nii kaua eemale, kui vähegi annab. Eks ma tean natuke ka selle põhjust: kui olin väike, nägin oma isa põhiliselt haiglas. Näiteks mäletan, et minu kuuendal sünnipäeval viis ema mind isa vaatama, aga sel päeval meid kokku ei lubatud – paps naeratas mulle läbi kopsuhaigla ukses olnud akna. Ilmselt just isaga seotud mälestuste tõttu ei talu ma siiani haiglate spetsiifilist lõhna. Tõesti, lausa selleni välja, et mul hakkab füüsiliselt paha ja pagen ruttu värske õhu kätte. Ja ega ma lähe ka arsti juurde naljalt enne, kui mõni tükk piltlikult öeldes küljest ära kukub. Mulle lihtsalt ei meeldi tervisejamadega tegeleda, noh.