Kiri toimetajalt

Paarkümmend aastat tagasi töötasin mõnda aega keeleõpetajana – õpetasin erinevatel kursustel venekeelsetele täiskasvanutele eesti keelt. Eks neid õppureid oli igasuguseid – mõni tublim ja motiveeritum, teine käis lihtsalt kohal, sest «muidu võtab töötukassa raha ära». Paljud näod ununesid kohe, mõni inimene läks aga südamesse.

Mäletan üht ukrainlannat, äärmiselt armas naine oli. Ta oli sõjaväelasest mehega nõukaajal Paldiskisse elama tulnud, hariduselt lennukiinsener. Ajal, kui meie kohtusime, töötas ta ühes haiglas sanitarina. Et Ljuda polnud enam päris esimeses nooruses, oli keeleõpe talle väga raske. Naine oli väga püüdlik, ei jätnud iialgi ühtki kodutööd tegemata või teksti lugemata-tõlkimata. Ometi liikusime me edasi väga vaevaliselt, sest ainus koht, kus proua sai eesti keelt harjutada, oli toosama kursus. Paldiskis, tema kodulinnas, toona eestlasi eriti ei elanud ning ka töö juures läksid kõik eesti keele asemel pigem vene keelele üle. Võtsin tookord Ljuda aitamise südameasjaks, tegelesin temaga tükk aega ka pärast kursuse lõppemist, täitsa tasuta ja omast ajast. Lugesin talle isegi mitu kassetitäit eestikeelseid raamatuid sisse, et oleks hea õhtuti kuulata …