«Nüüdsel ajal on filmid liiga vägivaldsed.»
Peaaegu terve oma elu kinosüsteemis töötanud Ilme Kruuse mäletab aega, mil Sõpruses mängis orkester ja saaliuksel ootasid publikut kohanäitajad. «Sel ajal ulatusid piletisabad tänavale,» meenutab proua, kes sel sügisel lõpuks pensionile jäi.
Ilme (77) tööelu algas kinokassast ja seal ka lõppes. «Töötasin kinode Rahu ja Sõprus kassapidajana, vahepeal olin palju aastaid kinovalitsuses raamatupidaja ja korraks läksin filmimaailmast üldse eemale. Viimased seitse aastat müüsin jälle Sõpruses pileteid,» võtab proua aastakümneid kestnud staaži lühidalt kokku. «Ega mind keegi nüüdki ära ajanud, sain kassas vanusele vaatamata ilusti hakkama. Siiski tundsin viimasel ajal, et tööl on käidud küll. Lapsed ja lapselapsed julgustasid samuti pensionile minema, aga lükkasin seda sammu muudkui edasi. Mulle meeldis mu töö ja Sõpruse kinoga seob mind palju ilusaid mälestusi. Pealegi on meil suur pere: kaks tütart, kolm tütrepoega ja juba ka kolm lapselapselast. Tahaks ikka sünnipäevadel ja jõuludel neile midagi kingituseks pihku pista,» selgitab Ilme põhjust, miks ta kõrge vanuseni tööpostil püsis. Oma viimastest tööpäevadest rääkides muutub proua silm niiskeks, sest kolleegide üllatus liigutab siiani hingepõhjani. «Andsin võtmed üle, jätsin hüvasti, kui raamatupidaja palus mind kontori poole pealt läbi tulla ja mõned allkirjad anda. Ütles veel, et saali kaudu ma tulla ei saa, seal käivat film. Tulgu ma õue poolt. Siis nägingi, et tänavaots oli kinni pandud, lindid ümberringi ja pikk pidulaud keset platsi. Vanad ja uued Sõpruse töötajad olid kohal. Hakkasin nutma, sest see oli nii ootamatu.»