Kuuse surm

Kui mul ühel päeval enam maakodu polnud, kadus päris pikaks ajaks ka isu jõulude ajal kuusk tuppa tuua. Linnas tundus see kuidagi võõristav. Kuuse toomine on lapsest saadik minu jaoks omaette rituaal olnud, mis tähistab aasta kõige pühalikuma ja pidulikuma aja algust. Mõni päev enne jõululaupäeva mindi metsa puud valima. Kui peremees suundub oma metsa jõulupuu järele, võtab ta kuuse ikka maha sealt, kuhu see pikemas perspektiivis ei sobi või kus puid üldse liiga palju ja lähestikku koos kasvab, nii et suurtena ei jaguks neile piisavalt ruumi. Ühesõnaga – peaaegu kunagi ei jahitud igast küljest kõige kaunimat puud, et see enne täiskasvanuks saamist maha raiuda. Otse vastupidi, just imeilusad nn soolopuud jäeti kasvama, et need saaksid palju aastaid silma rõõmustada.

Eelmisel aastal tekkis igatsus ehtsa jõululõhna järele. See on segu piparkoogivürtsidest, ahjuvorstidest, millestki õhus hõljuvast magusast ja koos küünlaleegiga ka kuuseokastest. Ent kui märkasin veoautosid üksteise järel linna ostukeskuste juurde sõitvat, kastid kiledesse keeratud kuuski kuhjaga täis, hakkasin kahtlema. Autodest kallutati kuused asfaldile hunnikusse nagu puuhalud, kust usinad jõulutöölised neid müügiks aia äärde sättisid. Millegi tõttu meenutasid autod pigem tapamajja suunduvaid veise- ja seaveokeid, kust õhkus vaid üks südant­lõhestav sõnum: koju tagasi!