«Kui ma tükk aega midagi ei tee, läheb tervis halvaks.»
Helju Tammik on rõõmsameelne vanaema, kelle nobedad näpud punuvad oma elust pajatamise ajal nagu möödaminnes valmis efektse laastukorvi. «Hakkama saamiseks on vaja hoida tuju üleval,» leiab elukogenud naine.
Avinurme puiduaida laual kõrgub laastukuhil, millest Helju (85) sobrab välja laiad puiduribad ja pistab need viieks minutiks vette likku. Seejärel saab hakata korvi tegema. Naise õlgu katab õrn Haapsalu sall, ees on valge põll, millel kirjas «vanaema». Ta palubki end vanaema Heljuks kutsuda, nii hüüavad teda kõik – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad-tuttavad. Varem oli ta laastude ja oskustega platsis vaat et iga kord, kui leidus punumiskunstihuvilisi, nüüd naine enam nii aktiivselt kaasa ei löö – elupõlisel käsitöömeistril on selleks järglane koolitatud.