Esimene nädal. Peaaegu pisarad öös

Kell saab kohe kaks öösel ja adun, et istun täna esimest korda laua äärde toolile – eelmine istumine oli autos, kui hommikul Kärdla arteesiakaevust vett käisin toomas. Jah, see, et inimesed tulevad linna vett varuma, on Hiiumaal tavaline praktika, sest saare tavavesi on väga pehme ja rauarikas. Ent see pole loomulikult ainus siinne eripära, mis toitlustusasutustele väljakutseid pakub.

Tegelikult tahaksin praegu nutta. Mõni tund tagasi saabus mandrilt end väga värske tooraine toojana reklaamiva tuntud ettevõtte kaup. Praegu veel paljut saarelt ei saa – just rohelist, ürte, salateid, marju jne. Vahetult pärast tellimuse ärasaatmist hoiatas üks tuttav tippkokk, et nemad saadavad pealinnas iga päev umbes kolmandiku tellitust tagasi, sest see pole lihtsalt kõlblik. Ent kuidas nõnda Hiiumaal toimetada? Kaupa ei transpordita siia sugugi iga päev. Nüüd istun siin keset ööd ja pean aru, mis saab meie jaanikuaegsetest päevadest – hallitanud marju ja mädanenud kurke ju klientidele pakkuma ei hakka ...