Koroonakriis andis hoogu küünlaäriks: „Meil on kodus alati küünlad põlenud. Isegi suvel.“

Helle Rudi, 17. juuni 2020

«Ega ta poes küünlast niisama naljalt mööda kõndinud. Kui sellist veel kodus ei olnud, tuli see ära osta,» ütleb Karit. Koos kaksikõe Maritiga hakkasid nad just sellepärast koos küünlaid meisterdama, et rahakotile põhi alla jääks.

Kaksikud Marit ja Karit Nurk (20) on suurepärane näide sellest, et üks tore projekt suudab ka koroonakriisist hoogu ammutada ega jää pelgalt unise ideena tiksuma. Nimelt tulid ühes igapäevases pikas telefonikõnes sojaküünlad taas jutuks, sest Mariti kodu ehib ikka korralik küünlakollektsioon. «Võib-olla tõesti põletan neid rohkem,» lausub ta tagasihoidlikult. Karit noogutab kaasa ja lisab, et enne sai õele kinkida ka kõige tavalisema valge Jyski küünla – seisma see ei jäänud. «Meil on kodus alati küünlad põlenud, isegi suvel. Kui on pidu, seisab küünal laual. Nii tekib kohe õige meeleolu,» ütleb Marit.

Vihmametsade kaitseks
Õed alustasid nullist ja põhjaliku eeltööga. Esmalt loeti poes teiste toodete etikette ja hiljem otsiti internetist, mida mis sõna täpselt tähendab. Nii selgus, et kuigi parafiin on odavam, pole see tervisele eriti hea. «Põhimõtteliselt põletad mürki,» selgitavad nad. Kaalumisele tuli ka mesilasvaha, aga lõpuks jäädi soja juurde. Ent sellegi kasutamine võib olla libe tee, sest soja kasvatamiseks hävitatakse tihti põlisloodust. Lõpuks leidsid õed Inglismaalt perefirma, kes toodab soja kohapeal. «Neil vihmametsade hävitamise pattu hingel pole,» kinnitavad õed.
Teiseks langetasid nad otsuse, et kvaliteedis allahindlust ei tehta ja võimalikult palju valmistatakse ise. Tavalise tahi asemel valiti puidust. Klaas asendati betoonpurgiga. Õige lahendus leiti pärast katsetamist, sest esimesed küünlad valati klaas- ja moosipurki. «Ei näinud head välja, sobivad rohkem surnuaeda kui koju,» tõdeb Karit. Ka ema konstruktiivne kriitika kinnitas arvamuse õigsust.

Võimalus kohtuda
Kuna Karit elab Tallinnas ja Marit Tartus, on küünalde meisterdamine praegu see, mis õed ühe katuse alla kokku toob. Mariti köögis tehakse küünlaid ja rõdul purke. «Segumasina puudumisel tuleb betooni käsitsi segada,» tõdevad nad, et tegu on paraja trenniga. Et esimese hooga alati töölainele ei saa ja aega kulub ka niisama jutustamisele, on mõni purk valminud ka mobiiltelefoni taskulambivalguses. «Elan kolmandal korrusel ja ükskord kukkus tsemendikuhi alumisele rõdule,» meenutab Marit. Muud polnud teha, kui naabrimehe uksele koputada, et moodsa kunsti sarnane installatsioon ära ei kuivaks. Viltu läks seegi arvestus, et ükski rõdu pole sirges loodis, vaid väikese kaldega. Seetõttu hangus esimestes purkides vaha vildakalt ja probleemi vältimiseks meisterdati puitraam.

SAAKS LAADALE: ARIT on tuletatud õdede nimedest, esitäht võeti lihtsalt ära. Kariti (vasakul) ja Mariti järgmine unistus on küünlaid laadal müüa. Sel suvel on avalikud kauplemised küll raskendatud, kuid Kärdlas pidi käsitöölaat kuidagi ikka toimuma.

Suur tüli selja taga
«Kui teda minu kõrval ei oleks, nokitseksin vist üksi ja põletaksin neid üksi,» on Maritil põhjust õele tänulik olla. «Mina olengi iseloomult hakkajam, kuid Maritil tuli teadjama inimesena mind ikka kohati tagasi hoida,» jätkab turundust õppiv ja asjaajamise peamiselt enda õlule võtnud Karit. See kaksikute kõige suurem eelis ongi, et alati seisab kõrval keegi, kes kampa lööb. Õed meenutavad naerdes, et kõige esimene katsetus kunstiäriga jäi lapsepõlve, kui kodu ees müüdi maalitud kive.
Kuigi Marit ja Karit on kõike koos teinud lapsest saati, on küünlad nende esimene suurem ühisprojekt. Tülli minemist ei pelga sõsarad samuti. «Kohati meenutab see kunstiprojekti, kus kordamööda oma mõtteid avame,» tõdevad mõlemad. Pealegi on õdede arvates nende kõige suurem lahkarvamus selja taha jäänud. «Läksime Hiiumaalt koos Tallinnasse gümnaasiumisse. Kui Marit teatas poole gümnaasiumi pealt soovist Tartusse kolida, pettusin küll. Seni tegutsesime pidevalt koos ja siis otsustas ta mu maha jätta,» läheb Karit ajas tagasi. Ent tänaseks on see ammune seik juba kauge minevik.

Kõigile leiab töö
Praegu on ARITi küünalde kõige suurem fänn Hiiumaal elav ema. «Ta on meie üle väga uhke. Tahtis pidevalt küünlaid juurde, et neid tuttavatele kinkida. Poolel Kärdlal on vist meie küünlad kodus,» muigavad õed. Samuti on küünlad minev kaup sõbrannade seas. Kiidetud on ka lõhna ja raskust, sest mõni isepäine kass naljalt seda 800grammist küünalt ümber ei aja.
Mariti elukaaslane elab küll kogu protsessile kodus kaasa, ent meisterdamine jätab ta praegu pigem külmaks. Ent päris käed rüpes ei ole ta saanud siiski pealt vaadata, sest silikoonvormist purkide välja sikutamine on paras jõunumber. «Meie vanem õde tahtis muidugi kohe tegevjuhiks saada,» naeravad mõlemad, et huvilisi jagub. Nii kiiret karjääri ei lastud vanemal õel siiski teha ja praegu aitab tema raamatupidamisega. Ent kui ühel hetkel on vaja laieneda, on vanem õde see, kes esimesena kõne saab. «Ema on muidugi terve elu öelnud, et keegi peab vägesid ka juhtima. Isa töötab meil rekajuhina. Tema võiks logistikaga tegeleda,» arutavad õed edasi.
«Minu jaoks oli oluline, et saaksin teha sellise lõhna ja kujuga küünlaid, nagu mulle meeldib,» ütleb Marit ja endalegi üllatuseks kasvas sellest midagi suuremat välja. «Meie eesmärk ei olnud üleöö ratsa rikkaks saada. Olulisem oli midagi koos teha,» sõnab Karit.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?