Toimetaja veerg

Merle Luik, 5. veebruar 2020

Nädalavahetusel käisime noorema tütrega toidupoes ja märkasime, et kõrval asuvas kohvikus müüakse juba vastlakukleid. Kohe kuidagi ei suutnud mööda minna ja asusime sappa, et mõni koju kaasa osta.Seisame siis rahulikult, kui järsku tormab kohviku köögiuksest välja näost valge tütarlaps. Uks käis prõmdi! kinni, tüdruk hingeldas tükk aega keset kohvikut. Järjekorras seisjate küsivate pilkude peale vastas näitsik, ise endiselt ilmselgelt endast väljas: «Seal oli ämblik!»Mulle meenus seepeale üks kunagine ühikanaaber, kes ei suutnud WCs käia nii, et uks oli kinni. Soovitavalt oli see pärani lahti, aga vähemalt pooles vinnas pidi raudselt olema. Alguses tundus imelik, lõpuks harjusime ära. Mis sa teed, kui inimene kardab kinnist ruumi. Ega ta siis seepärast püksi pea tegema! Tegelikult võib see ikka ütlemata jube olla, kui sedavõrd argised olukorrad elamist segavad.Ise olen terve elu vastu rinda tagunud ja oma tervet närvikava kiitnud. Aga paar aastat tagasi avaldus täiesti ootamatult ka minu enda üks foobia. Käisime perega Ameerikas Suurt Kanjonit vaatamas. Seal oli üks klaasist sild. Kõnnid sillal, naudid looduse imet, aga sinu all paistab läbi klaasi kilomeeter kuristikku. Klaasil olid muidugi praod ka sees … Lapsed panid ees ajama, aga mina tundsin silla alguses seistes, et ei julge sammugi astuda. Tagasi ka ei saanud minna, sest sild oli ainus edasitee. Täielik paanikahoog. Keha oli nii kange, et füüsiliselt ei jõudnud jalga teise ette tõsta. Ma ei ole enne ega pärast midagi sellist kogenud. Üle silla sain lõpuks nii, et mees hoidis käest kinni, ma astusin sõna otseses mõttes millimeetri kaupa edasi ja pilk oli kramplikult otse ees. Sillalt alla või kõrvale ma vaadata ei suutnud. Pärast seda olen küll kõrgetes kohtades käinud, aga alla vaatamist väldin. Ei taha seesugust hirmukangestust enam kunagi tunda.Minu hirmust märksa igapäevasem on hambaarstihirm, millest lahtisaamisest me seekordses ajakirjas ka kirjutame. Kas sina teadsid, et sellest väga levinud kartusest saab psühholoogi abi kasutades üsna lihtsalt jagu?

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?