Kiri toimetajalt

Täitsa lõpp. Juba ongi aeg niikaugel, et jõuludeni on kolm nädalat. Ja aasta lõpuni vähem kui kuu …Tegelikult on see ikka väga huvitav, kuidas aastate lisandudes aeg näiliselt kiiremini tiksuma hakkab. Lapsena ei jõudnud sünnipäeva või suvevaheaja algust kuidagi ära oodata. Aga praegu … Selline tunne, et just-just sai ju üle jaanitule karatud. Aga täna mõtleme juba kuuse tuppa toomisele. Miks see nii on? On ju tunnis ikkagi 60 minutit ja ööpäevas 24 tundi.Mõni ütleb nüüd kindlasti, et see lihtsalt näib nii. Ja muide, see on ka teaduslik seletus asjale. Lugesin kunagi selle kohta suisa üht pikka teadusartiklit. Aga lühidalt oli selgitus järgmine. Kuna noored suudavad näiteks tunnis palju rohkem asju ära teha, tundub tund pikem. Ent vanem inimene suudab tunniga võib-olla ainult voodist välja tulla ja hommikukohvi ära juua. Ja kui sa siis oma aegluses teedki päevas vaid paar-kolm olulist asja, tekibki mulje, et aeg kulgeb kiiremini kui nooruses.Aga tulles tagasi jõulude ja eesootava kingitralli ning aja juurde … Mulle väga meeldis muusik Sandra Vabarna hiljutine postitus sotsiaalmeedias. Selle sõnum oli nii kena, et luban endale siinkohal tsiteerimist. Sandra ütleb: «Kinkige AEGA! Olge koos perega, sõpradega, võõrastega! Rääkige juttu, nautige talve, minge matkama, külastage kultuurisündmusi jne. Tulge ekraanidest välja päris inimeste juurde. Olge hetkes! Paraku on nii, et aeg on ressurss, mida me kunagi tagasi ei saa … Seega on see kõige väärtuslikum kingitus, mida me teha saame.»Mõelgem sellele. Eriti, kui vahel tundub, et aeg tiksub liigagi kiiresti …