Kiri peatoimetajalt

Olen enda arvates üsna rohelise elustiiliga inimene. Riideid ostan harva ja kui, siis eelistan pisut kallemaid ning kvaliteetsemaid asju, et saaksin nendega ikka mitu head aastat käia. Taarat viime ringlusse regulaarselt, vanad asjad tassime uuskasutusse ja paar viimast aastat üritan linnakodu aianurgas ka kompostimajandust arendada. Kilekoti asemel käin poes jute- või riidekottidega. No selline Harju keskmine oma keskkonnahoiult.

Aga vot, kui ma isegi väga tahaksin, siis Eestis järjest enam tuure koguv pakendivaba elu mul välja ei tule. Näiteks läksin ühe kaubandusketi hiljutise kampaania tulemusena koduturule oma karpidega salatit ostma. Venelannast müüja vaatas mind seepeale suurte silmadega ja teatas: «Nii ei tohi.» Ma pole kindel, et ta tegelikult isegi aru sai, mida ma täpselt tahtsin. Aga lõpuks viisingi salati koju järjekordses plastkarbis. Rist ja viletsus on ka toidukauba veebipoodidest koju tellimisega. Küll siis ikka tuleb kilekotte! Iga õun ja üksik sibul on eraldi kilekotti pakitud. Mitte ei õnnestu keskkonnasäästlik olla. Ja kuigi mul on olemas korduskasutatavad kotikesed näiteks puuviljade ostmiseks, suudan ma alati poodi minnes need koju unustada. Ja nii ma siis käe järjekordse kilekoti järele sirutangi.