«Inimesed tahavad, et neid õnnitletakse ja meeles peetakse.»

Elus on vähe asju, millele võib alati kindel olla. Sama vääramatult, kui tõuseb päike ja vahelduvad aastaajad, kõlab Vikerraadios igal hommikul Ülle Karu rahulik hääl, mis ütleb: «Soovime õnne tänastele eakatele sünnipäevalastele!»

Kui kaua ta seda juba teinud on, ei tea vist täpselt keegi. Numbrid ei ole Ülle (65) jaoks tähtsad ja oma tegemisi ta nendega ei mõõda. Igatahes on kindel see, et väikeste vahedega on ta saatega «Õnnesoovid» kokku puutunud sellest ajast alates, kui ta 1973. aastal Eesti Raadiosse tööle sattus. Esialgu kaastöölisena kergemuusika kavu koostama, siis «Muusikalise tunni» soovikontserte tegema. Läbi aastate on Ülle Karu töötanud peaaegu kõigis toimetustes. «Keskööprogrammid, spordisaated, muusikalised kujundused luulekavadele,» loetleb naine tehtud töid. «Õnneks ei ole ma raadios mitte kunagi pidanud tegema asju, mis mulle üldse ei meeldi.»