«Kurte pole vaja karta. Oleme samasugused nagu kõik teised.»

Victoria Paukson istub Ülemiste Rimi kassas ja laseb kaubad piiks-piiks aparaadi alt läbi ning arveldab osavalt rahaga. Kui mõni klient hakkab aga juttu ajama, näitab blond kassiir silti oma rinnal. See ütleb: «Ma ei kuule.»

Selle liigutuse peale on nii mõnigi kord juhtunud, et klient ehmub. Mõni vaatab mujale ega oska korraga kuidagi olla. Nagu häbeneks, et tegi midagi valesti. Vahel vabandatakse, et silti kohe rinnal ei märgatud. «Kurte justkui kardetakse, sest ei osata käituda. Aga puudub igasugune vajadus pabistamiseks – me oleme tavalised inimesed. Ainult selle vahega, et me ei kuule,» sõnab Victoria (31) viipekeele tõlgi vahendusel. Mõnikord tekib kassas aga selliseid probleeme, mida paberilehele kirjutades või žestikuleerides lahendada ei saa. Siis suunab Victoria kliendi kolleegi juurde. Kaastöötajad on naise kinnitusel väga toetavad ja oskavad tema eripäraga arvestada. Eriti kiidab naine juhatajat, kes on ilmutanud ülimalt mõistvat suhtumist mis tahes Victoria mure suhtes.