«Ükski mees ei oska minult rünnakut oodata.»

«Ta seisis relvakapi juures ja valis, millise relvaga mind maha lasta,» meenutab Põhja prefektuuri kesklinna piirkonnagrupi piirkonnavanem Lea Bärenson üht ohtlikumat väljakutset.

Politseitöö köögipool tundub kõrvaltvaatajale hiiglama põnev. Kuigi seda ametit seostatakse esmalt meestega, on tegelikult Eesti politseiametnikest iga kolmas õrnema soo esindaja. Tõsi, välipatrullides kohtab neid harvem. Lead (30) võib pidada suisa eraldi nähtuseks, sest juba 25aastaselt hakkas ta välijuhina koordineerima patrullide tööd Eesti ühes ööelu mõttes kõige aktiivsemas piirkonnas – Tallinna kesklinnas. Praegu juhib naine piirkonnavanemana kümneliikmelist meeskonda. Eks alul tuli end muidugi tõestada. Eriti vanematele kolleegidele, kel Leaga samaealised tütred. Praegu jagab ta aga enne öist politseioperatsiooni paarikümneliikmelisele grupile juhtnööre sellise kindlusega, et juba kõrvaltvaatajal hakkab kõhe. «Olen olnud tänaval patrullpolitseinik, kes peab kaklema, ronima ja jooksma. Naisena ongi vaja jõusaalis meestest rohkem rassida, kui tahan ellu jääda. Lisaks pean olema taktikaliselt osav,» räägib Lea. «Naine ei saa kunagi mehega võrdselt tugevaks, kuid siin tulevad appi enesekaitsetreeningud. Minu eelis on see, et olen väike. Ükski meesterahvas ei oska minult rünnakut oodata. Pigem räägin nad ära.»