«Kõrbeloom poosetamiseks ei sobi.»
Geenitehnoloogist Alina taltsutab pisikeses Annelinna korteris lohemadusid ja pakub ajutist peavarju koduta jäänud neljajalgsetele.
Pisikese printsessina jumaldas Alina hobuseid ja ilusaid kaharaid kleite, ainult lohesid ei lubanud vanemad miskipärast tuppa tuua. «Tuli leppida nendega, kes meil kodus olid,» naerab noor naine ja meenutab pikka rodu elukatest, kellega koos üles kasvas. «Meie peres olid kass, koer, nümfkakaduu ja akvaarium. Mingil hetkel olid meil isegi viirpapagoid, ent õuest püütud arusisalikke ei tohtinud ma koju vedada, ka eksootilisi loomi ei ostetud. Ajasin siis metsas konni taga ja turnisin puude otsas,» räägib Alina «kurvast» lapsepõlvest. Nüüd, mõnikümmend aastat hiljem, on tema Annelinna korter pisikesi lohesid täis ja kauneid kleite ning hobuseid armastab naine endiselt.