Pärast pidu

Viidates meie ühiskondlikule ja kollektiivsele alkoholilembusele, võiks arvata, et peojärgne olek siinmail on justkui vältimatu pohmell. Aga on ka teisi valikuid. Näiteks paast. Mitte nälgimine, vaid puhkuse ja rahu võimaldamine nii oma kehale kui ka vaimule. Nagu paljud teisedki ammused ja isegi unustatud tervendamis- ning ravimeetodid, on ka paast tõenduspõhise lääne meditsiini tööriistakasti võidukalt naasmas.

Religioosne paast luterlikus kultuuris algas juba nädal tagasi, 19. veebruaril. See nelikümmend päeva kestev piiratud toidulauaga aeg keelab täies mahus paastujale nii liha- kui ka piimatooted, maiustused ja stimulandid: alkoholi, kohvi, nikotiini jne. Külluslike valikutega harjunud arenenud riikide inimestele pole see lihtne katsumus. Sestap on tõsimeelseid religioosseid paastujaid üha vähem. Ent filosoofilises plaanis on paastul hoopis enam vorme ja tõlgendusvõimalusi kui pelgalt taimetoidul püsimine. Paast tähendab loobumist sellest, mida enam vaja pole või mis meid kahjustab. Sellisena on kõigile kasulik vahel paastuaeg ette võtta. Selleks et mittevajalik välja visata, keha ja hinge koda puhtaks teha. Paast ongi nagu suurpuhastus. Klassikaline ravipaast, mida tehakse terapeudi järelevalve all ainult vett juues, käivitab kehas ulatusliku autofaagia protsessi. Normaalsel tervel inimesel, kes toitumisel rütmi hoiab ja söögikordades vähemalt kolmetunniseid vahesid peab, toimib autofaagia ehk enda keha kahjustatud ja vanade rakkude iseseedimine ning hävitamine pidevalt. See hoiabki meid tasakaalus. Kõrge stress, ebatervislikud eluviisid ja keskkonnamürgid aeglustavad ning isegi unustavad keha võime ennast puhastada. Nii need jäägid ja haiged rakud tasapisi kuhjuvad. Oleme ärritunud, unetud, kanged, väsinud ja valu täis. Edasi aga tulevadki haigused.