«Kuidagi peab pakenditesse uppumisele piiri panema!»

Hubases pargiäärses poes käib piisavalt rahvast ja omanikud rõõmustavad, et koht on soojalt vastu võetud. Isegi meie intervjuu ajal pakutakse poodi müügiks õunu ja head paremat. «Kahjuks ei saa me teie õunu müügile võtta, küll saame neid hea meelega inimestele tasuta pakkuda. Me oleme siiski kauplus ja nõuded on väga karmid,» ütleb Johanna Maria (17).

Johanna elas mõnda aega vahetusõpilasena Saksamaal ja juhtus nägema Berliinis 2011. aastal sama laadi kaupluse avamist. Silver (26), kes on muide Mihkel Smeljanski poeg, elas kolm aastat Taanis ja temalgi hakkas seal elades maailmapilt muutuma. Nüüdseks on mõlemad loodust säästva eluhoiakuga ja leiavad, et pakendeid on maailmas liiga palju. «Kilekotte toodetakse ühes minutis sadu tuhandeid – kuidagi peab sellele pakenditesse uppumisele piiri panema,» ütleb Silver. Kahe noore idee on anda Eesti inimestele võimalus oma ökoloogilist jalajälge vähendada.